“Toidu tervendava mõju ja loodusravi vastu hakkasin huvi tundma ennekõike seoses omaenda tõsiste terviseprobleemidega. Pöördusin abi saamiseks nii tavameditsiini, vaimsete praktikate kui erinevate alternatiivsete ravitsejate poole, kuid sellest ei tõusnud erilist tulu,” räägib Liis Orav. “Mingil ajal hakkasin mõistma, et kõik vastused on mu enda sees ja ainult mina ise saan end aidata. Et pean hakkama oma keha toitma, toetama ja turgutama. Ja mille muuga seda ikka teha kui kvaliteetsete toitainetega. Üliolulised on ka positiivsed vibratsioonid ja avatud meel, sest ei maksa unustada, et veel enne kui oleme biokeemilised olendid, oleme me energeetilised olendid.”
Liis, kas saad välja tuua mõned sagedasemad probleemid, millega inimesed su poole pöörduvad? Ja miks nad seda teevad? Kujutan ette, et samal põhjusel, miks sinagi jõudsid loodusravini.
Kõige sagedasemad kaebused on kindlasti seedetraktiprobleemid ja hormonaalsed kõrvalekalded. Reeglina pöörduvad just need inimesed, kes pole mujalt abi saanud, või siis vastupidi – need, kes usuvad, et organismi toetamiseks tuleb ennekõike oma toiduvalikutes ja elustiilis korrektiive teha. Tegelikult on inimeste teadlikkus nendest teemadest ju järjepidevalt kasvanud. Erilist rõõmu valmistavad aga hoopis need, kes jõuavad minu juurde lihtsalt suurest huvist ja sooviga oma keha kõige paremal moel toita, et tulevikus probleeme ära hoida. Viimasel ajal on trendiks saanud paarikaupa nõustamisele tulek, mis on väga armas, sest koos on muudatusi alati lihtsam teha.
Rahvatarkus ütleb, et tervel on tuhat unistust, haigel ainult üks. Haiguse lävel seistes on lihtsam tagasi pöörduda kui hiljem tõvest laastatuna valguse poole rühkida. Milliste karidega peab inimene arvestama, kui ta asub teadlikumalt toituma selleks, et tervist parandada?
Olulisimad on vast sihikindlus, veendumus ning pikaajalised plaanid. Lühiajalised ekstreemsed muudatused, näiteks äärmuslikud crash-dieedid, kus toitutakse vaid mõnest toiduainest à la kapsaleht või vahtrasiirup, ei ole jätkusuutlikud ega mõju pikas perspektiivis, küll aga ehmatavad ja ärritavad keha.
Muudatusi tuleb teha vähehaaval, aga järjepidevalt, samm-sammult eesmärgi poole liikudes. Kõigile diametraalsed pöörded ei sobi, kuigi leidub ka inimesi, kes sellega hakkama saavad. Motivatsioon peab äärmiselt tugev olema, et kõikjal luuravatest kiusatusest üle olla. Inspiratsioon on ka muidugi väga oluline, kuid vähemalt sellega on tänapäeval võrdlemisi lihtne – vaimustavaid ideid, innustavaid inimesi ja põnevaid retsepte leidub ohtralt nii raamatutes, ajakirjades kui internetis.
Millised taimed-viljad-toiduained ei puudu iial su kodust? Miks?
Alati peavad olemas olema banaanid, punased oad ja munad. Esimesed selleks, et saaks kreemja struktuuriga smuutit teha, oad selleks, et neid saaks salatitele lisada, ja munad selleks, et midagi kiirelt valmistada, kui millekski muuks aega ei ole. Tegelikult leidub kapis ikka pisut rohkem asju.
Kuidas suhtud veganlusse? Mida peaksid inimesed endale kindlasti selgeks tegema, enne kui nad otsustavad puhtalt taimetoitlaseks hakata?
Siinkohal tuleb kindlasti eristada vegetariaane ja veganeid. Viimane on taimetoitluse ekstreemsem vorm, kus ei tehta järeleandmisi ei loomsete toitude ega kaupade osas. Taimetoitlus on ju tegelikult eksisteerinud juba tuhandeid aastaid, nii-öelda aegade algusest saadik, esimesed kinnitatud andmed pärinevad circa 7. sajandist eKr. Seda on praktiseeritud nii religioossetel, eetilistel, tervisest lähtuvail kui keskkondlikel põhjustel. Kahjuks presenteeritakse taimetoitlust aga tänapäeval sageli kui mingit äärmust või kõrvalekallet. Muidugi tuleb arvestada, et nagu iga toitumisstiili juures, on ka siin on oma spetsiifilised karid. Üks sagedasemaid, mida mina olen näinud, on menüü liigne süsivesikukesksus – ka päevade kaupa pitsat ja pastat süües ning kokakoolat juues võib end taimetoitlaseks deklareerida. Samas võib toitainetepuudusesse jääda nii segatoidul kui taimetoidul olles. Tasakaalustatud taimetoitlusse suhtun ma austavalt ning kindlasti tuleb loomse valguta menüü kasuks nii mõnegi terviseprobleemi leevendamisel. Muu hulgas on see näidustatud liigeseprobleemide ja vähidiagnoosi puhul.
Kust ja kellelt peale iseenda kogemuste oled saanud need tarkused, tänu millele saad inimestele nõu andes neid aidata?
Olen õppinud Anneli Sootsi Tervisekoolis ja sealt edasi lugematutel koolitustel, kursustel ja konverentsidel. Väga oluliseks pean just teistelt terapeutidelt ja integratiivsetelt praktikutelt saadud praktilisi teadmisi ja protokolle, ennekõike aga teaduslikke uuringuid, mis praktikate sobivust kinnitavad. Kui tuua eraldi välja mõni nimi, kes minus ehedat vaimustust tekitavad, siis mainin kindlasti ära dr Datis Kharraziani, dr Ben Lynchi ja dr Jon Barroni.
Kust oled pärit, mida oled õppinud, kes on su perekond, mis on su hobid …
Olen pärit Pärnust, õppinud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis, sealt edasi Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja turismimajandust. Nagu juba mainitud, viis elu mind siiski hoopis teiste teemade juurde ning praeguseks on minu kutsumuseks saanud toitumis- ja loodusravi. Olen abielus ning kahe teismelise neiu ja kolmeaastase põnni ema. Hobideks kahjuks just palju aega üle ei jää, aga kui, siis naudin aiandust, kino ja muusika kuulamist. Võib öelda, et minu armastatuim ajaveetmisviis on siiski oma eriala spetsiifiliste loengute kuulamine ja materjalide lugemine. Niisiis sulanduvad minu töö ja hobi edukalt üheks, saan öelda, et olen väga õnnelik inimene.
Liis Oravat küsitles Inge Pitsner
Loe lisaks: Toitumisnõustaja Liis Orav: ideaalset menüüd ei ole olemas!
Toitumisnõustaja Liis Orava soovitused luu- ja liigesehaiguste leevendamiseks
Alkeemia lugemisnurk. Tervistavad toitumissoovitused depressiooni ja ärevushäirete korral
Vaata ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Liis Orava raamatut “Toida oma tervist”.
