Sisetunnet saad usaldada siis, kui oled täielikus kohalolus. Siis hakkab su keha sinuga rääkima ja sulle märku andma, mis on õige, mis vale. Kui ma pean vastu võtma mõne tähtsa otsuse, panen silmad kinni, olen täiesti kohal ja tunnetan kogu keha. Ütlen mõttes ma teen nii, ja tunnetan, mis tunne kehas on. Järgmiseks ütlen: ma teen naa, ja tunnetan jälle.
Isegi kui ma otseselt ei oska öelda, kas see tunne oli hea või halb, oskan igal juhul öelda, kummal juhul oli tunne parem. Keha ei valeta kunagi, küsimus on lihtsalt selles, kas sa tahad teda kuulata. Tihti on nii, et sa tajud, et see otsus, mida praegu teha tahad, on vale, aga kuna see oleks sulle lühikeses perspektiivis kasulik, teed selle otsuse ego sunnil ikkagi. Pikas plaanis eirad sellega oma sisemist tõde või universumi seadusi.
Ega ma ise ka sellest patust puhas ole. Mõnikord räägib mõistus ilusa loo, miks rahaliselt kasulik otsus tuleks vastu võtta, ja sunnib sisetunde või südame hääle vait. Aga mul on rääkida ka lugu, kus ma usaldasin oma sisetunnet ega saaks iseendale selle eest rohkem tänulik olla. Üheksakümnendate keskel, umbes samal ajal, kui Bankoki lennujaamas neli eestlasest narkokullerit vahele võeti, pakuti mulle, et minu riidekaubaga koos pannakse Taist teele ka pakk kokaiini, ma ei pea ise midagi tegema. Tunnistan, et tundsin kiusatust südame hääl maha suruda ja suurt kasu teenida, aga õnneks ma seda teed ei läinud.
Hiljem, kriisiajal, kui telefon pidevalt helises ja inimesed raha tagasi nõudsid, andsid tuttavad juristid nõu, kuidas oleks kõige kasulikum käituda. Enamik nõuannetest olid aga sellised, mis oleksid võlausaldajatele kahju teinud. Ego tahtis juristide nõu kuulda võtta, aga ma kuulasin oma sisetunnet, mis ütles, et pean olema õiglane, nii nagu ma tahaksin, et minu endaga oldaks.
Mu minevikus on ka juhtum, mis ei puudutanud kasu teenimist, vaid lihtsalt ühe väikese otsuse tegemisel keha kuulamist. Ma ei osanud selliseid asju tol ajal veel teadlikult jälgida, aga sisetunde usaldamine päästis tol korral sõna otseses mõttes mu enda naha.
See juhtus tol pidutsemise perioodil, kui igal nädalalõpul oli pidu ja meri põlvini. Sõitsime nelja sõbraga Saaremaa poole, sõiduriistaks minu peobuss, kuhu oli sisse ehitatud mugav nurgadiivan. Juht oli kaine, mida ei saanud mu enda kohta öelda – puhkasin bussi tagaotsas diivanil eelmise õhtu peoväsimust välja. Vihma sadas, bussi rehvid olid suht siledad, sattusime külglibisemisse ja sõitsime teelt välja. Käisime otsekui aegluubis mitu korda üle katuse ja ma mäletan, kuidas ma ootasin, et no millal see pauk ära käib ja me vastu puud lendame. Kui kõik lõpuks rahulikuks jäi, astusime neljakesi täiesti tervetena bussist välja. Ainus, mis reetis, et olime just õnnetuse üle elanud, olid meie puuduvad jalanõud. Öeldakse, et kui jalanõud on ära lennanud, on tegemist potentsiaalse surmalaksuga. Noorte uljaspeadena lükkasime dressid sirgu, otsisime jalanõud üles ja organiseerisime ennast linna tagasi, sest ega siis hea peoõhtu saanud raisku minna. Mõnes mõttes oli see šokikäitumine, sest tegelikult tundsime kõik meeletut surmahirmu, mis jäi mu sisse kauaks ajaks. Alles viimastel aastatel tunnen, et olen sellest vabaks saanud.
Kui mulle õnnetusejärgsel hommikul meenus, et enne teeleasumist olin kaalunud, kas visata oma püstisõidujett bussi või mitte, ja ma olin otsustanud seda sisetunde ajel mitte teha, võttis seest õõnsaks – kui lahtine jett oleks meiega koos õnnetuse ajal bussis nagu pesumasinas keerelnud, poleks keegi meist sealt eluga välja tulnud.
Mida rohkem sa ennast tundma õpid, seda rohkem saad aru, et hing ja ego ei ole üks ja sama. Kui sa olulistel hetkedel suudad jääda vaatlejaks, siis saad aru, kas teed otsuse, mida ego tahab, või teed otsuse selle põhjal, mida su hing tahab sisetunde kaudu öelda.
Märkan tihti, kuidas mu ego mingites olukordades pead tõstab: mis mõttes mulle vastati niimoodi, mis mõttes ta sõitis mulle praegu ette, mis mõttes ta pole minuga nõus… Ego arvab alati, et mina olen teistest parem ja õigem. Kui ma saan jaole enne, kui ego reageerida jõuab, proovin jääda neutraalseks ja olukorda kõrvalt vaadata. Ka suured meistrid räägivad, et vaimse arengu eesmärk on ikka seesama: jääda neutraalseks vaatlejaks. Ükskõik kes mida teeb või ütleb – sind see ei kõiguta, sa ei pea kellegagi vaidlema ega kellelegi midagi tõestama. Muidugi, sa väljendad soovi korral oma tundeid või mõtteid, aga liigud rahulikult oma rada.
Tuleb meeles pidada, et nii nagu sa lood positiivseid sündmusi, võid luua ka negatiivseid, kui sa seda märgata ei oska. Kui sa kardad, et kohtad džunglis madu, siis suure tõenäosusega see nii ka läheb. Kui sa usud, et lõunamaa turul tõmmatakse sul esimesel võimalusel nahk üle kõrvade, siis ka tõmmatakse. Kui sa usud, et tänavatoit võtab kõhu lahti, siis võtabki. See kõik on loomine.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas: Tiit Trofimov “Lõpp on algus“, kirjastus Pilgrim
