Hirm, et ma ei ole piisav, vaevas mind väga kaua ja külastab mind aeg-ajalt siiamaani. Mu enesekindlus hakkas kasvama alles kümme aastat tagasi neljakümneselt, kui alustasin tööd oma sisemaailmaga. Enne seda arvasin, et olin enesekindel, aga tegelikult ei saanud ma ise ka aru, kui palju maske mul ees oli, kirjutab Tiit Trofimov.
Ei saaks öelda, et kõik maskid on praeguseks kadunud, aga nüüd ma vähemalt märkan neid. Ma märkan, kui otsin kinnitust, et ma midagi väärt olen, ma märkan soovi sotsiaalmeediapostituste alla laike saada. Olen justkui endaga rahu teinud, aga siis küsib see väike poiss minu sees kahtlevalt: aga kuule, keegi ei ole ju midagi head selle uue projekti või ürituse kohta öelnud. Äkki see pole piisavalt hea? Või kui keegi ütleb, et kuule, Tiit, oled juba üksteist aastat vaimsete asjadega tegelenud, kuidas sa seda ei tea? Esimese hooga on ebapiisavuse tunne väga lihtne tekkima, aga siis mõtlen, et ma parem tean vähem ja jagan oma kogemusi, kui leelotan asjadest, millest ma ainult kuulnud olen.
Teraapiatööd tehes näen, et piisavustunde puudumine on väga levinud probleem. Mingil põhjusel on sageli just need inimesed, kellele jumal on andnud kõik, mida vähegi anda saab, väga katki ja tunnevad, et see, mis neil on või kes nad on, ei ole piisav. Kõige lihtsam näide on omaenda keha, millega väga paljud inimesed rahul ei ole, isegi kui teised seal ühtegi viga ei näe.
Mul on tohutult kurb vaadata, kuidas moonutatud ja töödeldud netimaailm on muutnud meie arusaama ilust ja heast elust ning põhjustab inimestele nii palju kannatusi. Sellises võltsmaailmas ongi järjest raskem piisavustunnet tunda. Me ju kurvastame siin läänes kõik selle pärast, mida meil enam ei ole, või selle pärast, mida meil pole kunagi olnudki. Olgu selleks töö, pere, kallim, raha, auto, maja, ükskõik mis. Isegi kui sul on kõik need asjad olemas, võin kihla vedada, et sinu sotsiaalmeedia kontaktide hulgas on keegi, kellel on veel rohkem ja paremini. Aga mõtle sellele, et võib-olla see ilus paarike mossitas ja tülitses pärast ilupildi postitamist terve õhtu. See on ju kõigest pilt, hetk, mida on väga lihtne võltsida.
Suurel osal instagrammeritest peab pidevalt mask ees olema, sest nende päris elu ei müüks sama hästi. Keegi ei taha vaadata õnnetut nägu ja kuulata halinat, kui halvasti kõik on. Inimesed tahavad positiivsust, ilu ja töödeldud pilte, keegi ei taha su ebatäiuslikku päris elu näha. On neid, kes julgevad seda näidata, aga nad ei ole sama edukad. Sellepärast julgustan sind võtma kogu seda sotsiaalmeediamaailma lihtsalt kui üht mängu. See ei ole päris elu. Ükski postitus ega laik ei vähenda su ärevust ega too sisemist rahu. Mitte ükski.
Kui sa hakkad oma sisemaailmaga rohkem tegelema, hakkad märkama, kui sa endale maski ette paned ja midagi võltsi looma asud. Ja nagu sa märkad seda endas, hakkad märkama ka teistes. Järjest rohkem näed ära, kes on päris ja kes ei ole; kas inimene räägib edasi mingit raamatust loetud mõtet või ta jagab oma kogemust; kas ta esitleb ennast kõva kepimehena või ta ei tea sellest asjast midagi. Maske on lihtne tajuda, kui sa iseendaga kontaktis oled. Viimasel ajal tundub mulle, et päris asjadest hakatakse õnneks jälle lugu pidama, sest võlts, rollis olemine nõuab tohutult energiat.
Kui sa oled sina ise, siis sa oledki piisav. Kui sul on mask ees, ei saa sa kunagi piisavaks, sest sa ei ole see, kellena end esitled.
Autor: Tiit Trofimov
Allikas:kirjastus Pilgrim
