“On üks asi, mida me kõik tahtsime kuulda oma vanematelt, aga suure tõenäosusega ei kuulnud. See on sama asi, mida sinu lapsed praegu tahaksid kuulda sinult: ma armastan sind sellepärast, et sa oled olemas! Ma armastan sind siis, kui sul on hea tuju ja sa teed ägedaid asju, aga ma armastan sind ka siis, kui sul on paha tuju, sa oled kurb ja vihane või teed lollusi. Sest ma armastan sind sellepärast, et sa oled olemas ja minu elus. Mul on rõõm ja au jagada sinuga oma elu, su tulek oli kui kingitus. Kas sa oled kunagi midagi sarnast oma vanematelt kuulnud? Kui oled, siis oled saanud elus suurima lotovõidu ja tõenäoliselt on sul ka muudes asjades elus hästi läinud,” kirjutab Tiina Tiitus oma äsja ilmunud raamatus “Armastuse varjatud saladused”.
Vanematel on piiramatu võim oma laste üle. Seda enamasti ei tajuta ja oma ülemvõimu kuritarvitatakse teadlikult ja mitteteadlikult. Seda võib olla mõnus kogeda, kui keegi allub tingimusteta, on alati olemas, käepärast võtta, jätta ja kamandada. Paljud vanemad ei näe oma last mitte kui teist inimest, vaid iseenda pikendust, koopiat või omandit. Inimesel on mugav, kui temaga nõustutakse, ollakse sama meelt ja tema arusaamised kantakse edasi. Tal on ebamugav, kui temaga ei nõustuta.
Mida suurem on erinevus tema iseenesestmõistetavusega, seda ebamugavam võib olemine tunduda. Seepärast kasvatatakse lapsi nii, et nad valiksid alati vanema poole. See on hea tunne, kui keegi on sinu poolel, ükskõik mida sa ka pole korda saatnud. Isegi mõtted peavad lapsel olema samad, siis on ta õigel teel! Meid treenitakse valima poolt, meil on väga raske jääda neutraalseks.
Vanema roll on lapsele näidata, kuidas käib õnnelikuks saamine ja õnnelik olemine, enda annete leidmine ja nende teostamine. Paraku saame enamasti teada, mis õnn ei ole, kui saamatud me oleme, kui halvasti on kõik ja kui raske on elu. Üks naine võttis oma lapsepõlve kokku sõnadega: sain kogu aeg teada, kui valesti ma kõike teen. Ma ei saanudki kunagi teada, kuidas on õigesti, siiani otsin.
Vanema ülesanne on oma last hoida, toetada, hellitada, toita ja imetleda. Vanema esmane kohustus ei ole last õpetada. Laps õpib eeskujust niikuinii ja maailm on täis inimesi, kes talle erinevaid teadmisi hakkavad õpetama, alates tähestikust ja lõpetades kõrgema matemaatikaga. Laps õpib ellujäämiseks vajalikke oskusi vanema kõrval automaatselt. Parim, mida sa oma lapsele teha saad, on ta ära hellitada. Ema ja isana saad sa anda talle selle, mida keegi teine ei saa: turvatunde maailmas elamiseks. Tunde, et ta on oodatud ja tal on siin koht.
Laps õpib ainult eeskujust, mitte sellest, mida sa käsid tal teha. Selle asemel et rääkida, et ta peab teiste vastu hea ja tähelepanelik olema, näita talle, kuidas see käib. Ole hell ta ema või isa vastu, too talle arvutimängu juurde võileivad ja korista ilma hurjutamata ta tuba. Ole temaga viisakas, ütle alati aitäh, palun, head aega, tere, head ööd ja tere hommikust. Kohtle teda väärikalt, ainult nii õpib ta olema väärikas. Sest muidu ta ei tea sellest enne midagi, kui suureks saab ja näeb teisi inimesi ilmas nii käitumas, aga siis on juba hilja. Tal on raske käituda teiste, mitte oma vanemate moodi. Kui ta käitub teiste moodi, siis tunneb ta, et reedab oma vanemate arusaamad.
Lapse aktsepteerimine vanemate poolt on lapse jaoks tugev elu vundament, millel ka kõik muu seisab tugevalt. Kui oskad praegu oma lapsele anda edasi sõnumi, et sa armastad teda sellepärast, et ta on olemas, siis olete alati head sõbrad ja ta jagab hea meelega sinuga oma elu.
Ema ja isa on lapsele nagu puhas õhk. Nii loomulik, et ta ei märkagi nende olemasolu. Laps märkab ema või isa tähtsust alles siis, kui nad puuduvad või nendega probleem tekib. Kui vanem haiget teeb, on raske seda mitte märgata.
Armastus peab voolama vanematelt laste suunas, mitte vastupidi. See tähendab, et lapsevanem peab suunama oma tähelepanu oma lastele, mitte oma vanematele. Tihtipeale hakkavad just naised liigselt hoolitsema oma vanemate eest, neist saavad emad oma emadele ja oma lapsed jäävad ilma emata. See tekitab kohe pingeid ka suhtesse partneriga.
Paljud vanemad ootavad oma lapselt tänu ja tunnustust, kuid laps ei saa seda anda, ta on ise vanemalt tunnustuse saaja. Ta saab olla viisakas ja inimlikult vanemaid aidata, kui neil on abi vaja, kuid laps ei peaks vanemale olema tunnustuse jagaja, eneseteostuse allikas. Tihtipeale vanem solvub, kui ta ei saa lapselt oodatud tunnustust.
Vanem jääb oma elu lõpuni last energeetiliselt toetama. Pole õige, et vanemad ootavad elu loojangul vastutasu tehtud töö eest. Kõik, mida laps oma vanemalt sai, peab ta andma edasi oma lastele, mitte vanematele tagasi. Ka looduses on nii. Pole mõeldav, et kolmeaastane rebane otsib mööda metsa oma vanemaid, et neile süüa viia, või täiskasvanud lind viib linnuemale putukaid. Ta viib süüa oma järglastele.
Kuidas saab vanem oma last toetada ka siis, kui ta laps on juba täiskasvanu? Lapsevanematel ei saa olla kõiki vastuseid ja nad ei saa kõike osata. See oleks võimatu ja iga uus põlvkond ongi natuke targem. Mida aga lapsevanem saab anda sõltumata enda ja lapse vanusest, on kodutunne, tingimusteta toetus ja turvatunne. Ta on olnud siin elus vähemalt paari aastakümne jagu kauem ja saab alati pakkuda elukogemust ja -tarkust. Kui lapsel laine üle pea lööb ja ta ei näe lahendusi, saab ta minna oma ema või isa juurde maailma eest korraks peitu ennast laadima.
“Ma olen siin olnud sinust kauem ja olen näinud, et alati on lahendus ka kõige väljapääsmatumast olukorrast. Tule siia, minu kaissu, mina mõistan, hoian ja kaitsen sind alati! Ka siis, kui sulle tundub, et muu maailm on sulle selja pööranud. Mina ei tee seda, sest sinu tulek siia maailma on olnud mulle suureks kingituseks ja inspiratsiooniks. Mul on au olla su vanem ja ma olen selle võimaluse eest tänulik. Kõik saab korda, küll näed!” Nii ütleks lapsevanem, kes on oma rolli lapsevanemana omaks võtnud.
Sedasorti sõnu ei kanguta aga osade inimeste suust mingi nipiga välja. Arusaadav, sest nad pole neid kunagi ise kuulnud ja nüüd oleks imelik ise alustada, ehk saab kuidagi ilma hakkama. Üks naine ütles oma emale: „Ma olen küll täiskasvanud, aga ma olen endiselt su laps ja ma pole kaotanud ikka veel lootust kuulda su suust sõnu, et ma olen sulle armas ja sa armastad mind. Võibolla sa armastad, aga mulle oleks väga oluline seda kas või üks kord kuulda.” Ema vihastas selle peale, öeldes, et tema teeb omamoodi ja nii, nagu tema heaks arvab.
Autor: Tiina Tiitus
