Meie uskumuste süsteem on see, mis ei luba meil olla vabad. Enamus sellest süsteemist oleme endasse võtnud väga varajases lapsepõlves. Kas elu on hädaorg või põnev seiklus? Kas kõrvaltoast tulevad sammud lubavad armastust või hirmu? Kui tahad, et muutuks su elu on vaja muuta oma uskumuste süsteemi.
Ühes tänases päevalehes oli lugejaküsitlus selle kohta, kas last võib füüsiliselt karistada. Minu suureks üllatuseks vastas jaatavalt 81% lugejatest. Ma tean, et paljud veel pooldavad teiste inimeste alandamist aga et nii palju! Ma tõesti lootsin, et äkki on jää hakanud liikuma ja need inimesed näevad natuke kaugemale oma viha ja kurbuse väljaelamisest teiste peal.
Loomulikult leidus kommentaarides hulgaliselt “tõestusmaterjali” selle kohta, miks tutistamine, vitsa või laksu andmine on vältimatud. Selgus, et see on paljude meelest lastele lausa kasulik. Kas täiskasvanutele siis ka? Minu palju leebemat sorti arvamuse peale kostis üks vihane 7 lapse ema, et ma pean olema küll vaimse puudega või mõni hull jehoovatunnistaja. Nii imelik on veel minu seisukoht. Küsisin ühel päeval oma 13 aastase poja käest, kas ta teab, mis on vits. Ta ei teadnud. Ta teadis muidugi seda sõna aga mitte sellises kontekstis nagu ma ta käest teada tahtsin.
Olen hiljuti kohanud mitmeid keskealisi ja vanemaid naisi, kes on jäänud kinni sarnasesse mustrisse. Nende lapsed on suureks kasvanud ja elavad oma elu. Lood mehega on olnud alati igavad ja kehvapoolsed, tihti kannatatakse partneri vaimse ja füüsilise vägivalla all. Nüüd pole enam põhjust seda alandust alla neelata. Enam ei saa ka lapsi tuua kooselu õigustuseks, kuid nad oskavad ennast identifitseerida ainult emana. Nad pole osanud oma mehi armastada. Nad pole kunagi näinud, kuidas see käib ja pole julgenud usaldada oma sisemist tõde.
Nii seisavad need naised üsna väsinuna ristteel ja ei tea, kuidas edasi minna. Ei jaksa, ei viitsi, ei oska, ei taha. Kui teaks vähemalt, mis vaevab ja miks on nii raske! Kui räägin nendega pikemalt, koorub välja ikka sarnane lugu lapsepõlvest. Vanemad tülitsesid, lahutasid või kui olidki koos, siis ei teinud lastest keegi välja. Ühel naisel pudenes üle huulte lause: “Tead küll, nagu tol ajal kombeks oli, et lapsed viidi vanaemale kasvatada…” Ta oli tulnud siia segama kõige kallimate inimeste elu ja talle ei leidunud kohta oma ema ja isa elus. Paljude vanemad on olnud kurjad ja hoolimatud. Kuna lapsed on lõpmatult andestavad ja armastavad oma vanemate suhtes, siis nad tihti ei märkagi neid koormaid ja kannavad vabatahtlikult kõik mäed ise finishisse.
Kõige kaalukam sõna minu arvates on eestlaste jaoks armastus. Niisama kergekäeliselt siinmail seda sõna suhu ei võeta. Selleks leidub palju õigustusi ja vabandusi. Kõige levinum nendest on jutt sellest, kuidas kõigest ei peagi rääkima. Kuid tavaliselt kipub see, millest “pole vaja rääkida”, just see kõige tähtsam olema. Arvan, et enamus meist on seda tunnet tundnud, kui sugulastega kohtudes tõuseb klomp kurku ja rinnus pitsitab. Kõik eestlased teavad, millest jutt käib.
Sõnale armastus on pandud tohutu kaal ja raskus. Armastuse väljaütlemine või mõnel muul moel väljendamine oleks nagu valulik sünnitamine. Toob silma valusad pisarad, ometi peaks see olema kõige õnnelikuma kogemuse koht. Selle sõna väljaütlemisega ei tohi eksida. Appi, kui ma ütlen kogemata välja aga hiljem selgub, et ma ei armastagi! Vastus küsimusele, kes keda armastab, on alati jah. Kõikide võimalike nurkade alt. Alati armastate ja alati armastatakse teid. Armastasite alati ja jääte alati armastama. Ilma armastuseta ei toimu ühtegi kohtumist. Nii et seda sõna võib hakata rohkem ja kergekäelisemalt pruukima. Kuid me ikkagi ei julge öelda, sest armastuse avaldamisega liidetakse kaasa kohustuste pakett. Enamasti on selleks liimiks hirm ja süütunded.
Äkki pole vajagi armastusest rääkida? Mis sest ikka torkida! Kõigest ei pea ju rääkima. Lähisuhtes ei ole aga võimalik olla oma armastust väljendamata ja kui me just kurttummad pole, siis verbaalne suhtlemine saab mingil hetkel ka möödapääsmatuks. Kui me ei julge armastust avaldada sõnadega, siis usun ma, et ei oska me seda teha ka mõtte, pilgu, puudutuste, tantsu ega lauluga.
Miks on nii väga raske öelda teisele inimesele, et ma armastan? Vastuse leidmiseks on vaja vaadata minevikku. Meil poleks lähisuhetes raskeid katsumusi, kui meil poleks kaasas oma vanemate mustreid. See ei tähenda, et me vanemad teeksid midagi valeti või meie teeksime midagi valesti. Samuti ei tähenda see seda, et meie vanemad ei armastaks meid või meie ei armastaks oma vanemaid. See muster kannab sadade eelnevate põlvkondade arusaamu. Eneseväljendamine armastaval viisil ei ole olnud meie kultuuris olulisel kohal. Meil on vaja vabaks anda oma vanemate arusaamad ja hakata elama oma tõe järgi. Me saame seda kivistunud mustrit ainult ise muutma hakata.
Üks naine, kes kannatab oma mehe despootlikuse ja vägivalla all, ei näinud seost oma olukorra ja lapsepõlve vahel. Kui ma küsisin, kas teda karistati lapsepõlves füüsiliselt, vastas ta eitavalt. Natukese aja pärast lisas ta, et vist ikkagi karistati. Kui ta mõnda aega enda sees uuris, leidis ta, et karistati palju. “Kes viis tavaliselt karistuse täide?” küsisin mina. “Isa,” oli vastuseks, “jah, mu isa oli täpselt selline nagu mu mees praegu,” ütles naine kurvalt.
Kas tõesti jääb selline seos inimesel endal märkamata? Jah. Selleks, et ellu jääda, mäletame valikuliselt, et poleks liiga valus. Ellujäämiseks loovad lapsed endale strateegia, mis neid selles aitab. Kes võtab hirmu, kes häbi, kes viha. Paljud proovivad olla nähtamatud ja mitte kellelegi silma torgata. Väga paljusid aitab elust läbi vana hea tublidus ja teistele meele järgi olemine. Strateegia on aidanud meil ellu jääda, kuid segab terve ülejäänud elu meil olemast see, kes me tegelikult oleme. Strateegia mõjutab meie otsuseid, valib ja väldib vastavalt valusale kogemusele. See jääb nii kauaks nii, kuni me julgeme uuesti vanale olukorrale või sündmusele otsa vaadata. Selleks on palju erinevaid tehnikaid, kuidas hakkama saada oma lapsepõlve traumadega. Enamus inimesi ei teagi, et nende õnneliku suhte loomist segab nende ellujäämise strateegia lapsepõlvest.
Üks teine naine ei saanud suhelda oma emaga. Ükskõik, kuidas ta ka ei proovinud, ei saanud ta oma ema külmast kaitsekihist läbi. See ema vaevu paistis välja oma hirmukoorma alt. Ta ei olnud võimeline rääkima ühelgi teemal, ilma et ta ennast süüdi poleks tundnud. Palusin sellel naisel oma emale kiri kirjutada. Ema solvus ainuüksi selle peale. Kurb ongi, et paljud inimesed ei suuda suhelda üheski keeles ega mingilgi viisil. Nad ei oska ennast väljendada, nad ei teagi, mida nad tunnevad või tahavad. Nende elu juhib hirmustrateegia: karda kõike, äkki saab nii elust kuidagi läbi.
Meie uskumuste süsteem on see, mis ei luba meil olla vabad. Enamus sellest süsteemist oleme endasse võtnud väga varajases lapsepõlves. Kas elu on raske? Kas elu on hädaorg ja ellujäämise kursus või põnev seiklus? Kas kõrvaltoast tulevad sammud lubavad hellitamist ja armastust või jahedust ja hirmu? Või ei tulegi kuskilt samme? Kas usume, et väärime karistust, kui oleme valesti teinud? Kui tahad, et muutuks su elu on vaja muuta oma uskumuste süsteemi.
Mis on teie esimene tunne, kui te kuulete kõrvatoast samme tulemas? Kas sealt tulevad head uudised või seostub sammudega ebamugavuse tunne? Kas sealt tuleb ootusärevus ja mälestus kallistusest? Tuleb sealt kamandamine, uued kohustused ja näägutamine? Võibolla lausa peks või viinahais? Jah, see oli kõik lapsepõlves, mis sest enam meenutada, see on ainult lugu! Kuid kui me ei saanud lapsepõlves tunda turvatunnet, lähedaste hoolimist ja tähelepanu, ei saa me teha tänapäeval vabasid otsuseid.
Jõulude ajal kohtusin mitmete noorte inimestega, kes elavad juba aastaid välismaal ja olid sünnimaal käimas. Paljud neist pole võõrsil leidnud hingerahu ja kannavad endas ikka lootust saada oma lähedaste poolt tingimusteta aktsepteerimist. Osad neist pole loonud peret ja lähisuhted ei toimi. Nad ootavad kannatlikult ikka veel oma vanematelt neid võlusõnu, mida nad pole nende suust kunagi kuulnud aga ikka loodavad kuulda. Paraku ei juhtunud ka seekord imet ja nad on tagasi lennujaamas ja sadamas nutetud silmade ja valust kisendava südamega. Teisele poole planeeti minek ja soe rannatuul ainult leevendavad valu ja aitavad unustada, kuid tühimik hinge jääb.
Kui meie emal ja isal ei leidunud meie jaoks lahket sõna ega armastavat puudutust, ei leia me suurena rahu ja otsime seda iga kivi alt, kuid eelkõige oma partnerist. Partner on kohustatud selle tühimiku täitma. Kuid see ehitusmaterjal on ikka ainult meie enda sees. See on meie selle elu kontrolltöö, mis vajab ära tegemist. Õpime armastuse keelt. Just meie, imeline väike julge rahvas, õpime ära, kuidas suhelda armastavalt, just praegu seda teemegi. Ja väga hästi teeme, lausa hulljulgelt teeme.
Autor: Tiina Tiitus
