Kui vaesuses elavad inimesed hakkaksid looma oma tegelike soovide ja uskumuste järgi, elaks nad õigepea külluses. Kuid kahjuks loovad nad oma elu teistelt õpitud “tarkuste” järgi ja ei julge oma väge valla lasta. Kõige võimsamad lood räägivad teekonnast vaesusest külluse ja rõõmuni. Miks me unistame küllusest, kui see paha on?
Küsisin ühelt tuttavalt, kelle elu on läinud viimastel aastatel märgatavalt külluslikumaks, mida tema arvab vaesusest ja rikkusest. Siin on tema kogemus: “Rikkad mõtlevad ühtmoodi ja vaesed mõtlevad ja käituvad omamoodi. Jõukus muudab vabaks. Ma teen asju, mida ma ei julgenud varem teha. Väga lühikese ajaga lahenesid probleemid, millega olin maadelnud aastakümneid. Nüüd oskan nautida olemasolevat ja mulle on ilmunud uued unistused. Ma luban endale naudinguid ja asju selles väärtuses nagu nad on. Ma ei kauple ega näruta. Ma tunnen ennast õnneliku ja väärtuslikuna. Jõukus ei ole rahapakk taskus, see on teadmine, et ma elan täisväärtuslikult.”
Eestikeelne sõna jõukus viitab oma väele, jõule. Väga harva me kasutame oma tõelist väge, sest tegelik vägi ei seisne mitte pingutuses vaid vabaduses, lõdvestuses, minnalaskmises, armastuses, rõõmus ja õndsuses. Kõlab väga ebaloogiliselt, eks. Enamus inimesi ei oota, et nende tee küllusesse oleks kerge ja nauditav. Nad on õppinud, et küllus tuleb autasuna raskele tööle, pingutusele ja ohverdusele. Tahtes edu ja küllust, koormame end vabatahtlikult raskustega. See on vastupidine meie tegelikule soovile.
Kui inimene ütleb mulle, et raha pole oluline, siis on kindel, et hetke pärast selgub, kuidas kõik ta elus jääb raha puudumise taha. Kui palju ma kuulen ümberringi korratavat nagu mantrat: “ma ei tee seda raha pärast”, “mul endal ei ole midagi vaja”, “raha ei ole mulle oluline” või”ega raha ei ole kõige tähtsam”. Mille muu kui raha pärast teevad nii paljud inimesed üle maailma rasket tööd, mida nad vihkavad?
Kummaline, kas keegi on kuskil kunagi öelnud, et raha on kõige tähtsam?! Ma arvan, et ka väga rikkad inimesed ei ütle seda. Kõige vähem tasustatud inimesed siin planeedil teevad kõige raskemat tööd ja paljud rikkad inimesed ei tee üldse mingit füüsilist tööd. Inimestel on ootus, kust küllus peaks tulema aga see ei pruugi üldse olla see õige viis. Enamasti ei olegi, sest vaene minevik tõestab seda.
Isegi kui me unistame küllusest, ei õnnestu selle loomine paljudel. Tahaks küll aga meile on õpetatud, et hea inimene võtab nii vähe, kui võimalik. Kõigepealt tuleb see raske tööga välja teenida ja siis väetimatele ära anda. See läheb vastuollu nende inimeste vajadusega välja teenida, kellele tahame anda, et neil kergem oleks. Kellele anda, kui pole, kes vastu võtaks? Keegi ei taha halb olla, sest on ju üldteada, et hea annab ja halb võtab.
Nii on õpitud, et hea inimene ainult annab ja annab võimalikult palju, eneseohverdamiseni välja. Kuid me saame anda ainult seda, mis meil on. Seda mida oleme julgenud vastu võtta ja luua. Me ei oska vastu võtta. Kuidas teada saada, kas ma oskan vastu võtta? Küsi endalt: kas sa talud tähelepanu? Kui see on sulle meeldiv või vähemalt talutav, siis julged vastu võtta nii armastust kui küllust. Kui sa ei talu teiste inimeste tähelepanu, siis ei julge sa ka armastust ja küllust vastu võtta.
Me ei usalda andmist ega saamist, kuna oleme kogenud, et sellega kaasnevad tingimused, ootused ja eeldused. Ka armastada ei oska me tingimusteta, sest see läheb vastuollu lapsepõlve kogemusega. Me pole olnud armastusväärsed tingimusteta. See on väga valus. Sellepärast on liiga riskantne terve elu kedagi või midagi tingimusteta endani lubada.
Kergem on omaks võtta koledam õpetatud reaalsus oma ebatäiuslikkusest ja armastuse mitteväärimisest. Abi ei ole kuskilt loota, sest kogu maailm tundub just minu vastu olevat, kindlasti nad ei usugi mind, neil on alati mõni tagamõte ja ma pean kõige eest kuidagi tasuma. Ka armastuses räägitakse pidevalt andmisest, saamisest ja võtmisest. Kedagi armastades tunnevadki paljud, et see on teiselt millegi äravõtmine ja tuleb tasa teenida.
Materiaalne ja vaimne on teineteise peeglid ja neid ei saa lahutada. Maine on vaimne. Maine on vaimsuse ülim vaimne õppeklass – nõnda nagu üleval nii ka all. Materiaalsuse eitamine on lõks, millesse on aastasadu astutud, proovides nii saada lunastust ja pääsemist maistes kannatustest. Vaimne ei ole parem, kui maine.
Mitte vastu võtta maist rõõmu on ka vaimse rõõmu tagasilükkamine. Ihasid ja soove ei saa alla suruda. Soovid on ilusad, iha on kaunis. Nad on loomise tööriistad ja kaovad ise kui me ei vaja neid enam ja oleme kõik vajaliku ära kogenud. Materiaalne on mittemateriaalse füüsiline väljendus, et oleks toidetud nii meie vaimne kui maine olemus. Kõik mis meil vaja on, on julgust küsida ja vastu võtta.
Soovin meile uueks aastaks julgust, kergust, rõõmu ja inspiratsiooni!
Autor: Tiina Tiitus
Kuula Tiina Tiitust ka Külluse teadvus: raha annab külluse tunnet, puuduse tunnet tekitab inimene ise
Kas soovid teada, kuidas elada jõukuses ja külluses?
Kuidas luua küllust ja kaotada takistused?
Kaheksa feng shui nippi, kuidas küllust ligi tõmmata
