Kuidas saaks rohkem tööd teha! Ma olen tubli, ma olen valmis vaeva nägema! Mida on vaja teha? Räägitakse, et suhtes peavadki tulema kriisid ja kui ei tule, siis need, kes vastupidist väidavad, lihtsalt valetavad või ignoreerivad! Draama on arengu loomulik osa, ilma kannatusteta pole arengut. Nii nad ütlevad.
Mina pole pidanud oma suhtes mitte mingit tööd tegema. Mitte kõige vähematki ja kannatanud ma ka pole. See on olnud 15 aastat rõõmu, seiklusi, avastusi ja kerget olemist. Ma olen nautinud sõnulkirjeldamatut ilu ja kergust. Ma pole üles leidnud seda müstilist olendit nimega suhe, mida saaks paranda. Ka teiste inimeste vahel pole ma seda näinud. Tekib küll ühisenergia, mis sisaldab ainult seda, mis on ühel ja teisel, aga seal ole midagi kolmandat, mis ei pärineks kummaltki partnerilt.
Olen märganud, et see tekitab inimestes segadust, kui ma ütlen, et suhtega ei pea tööd tegema. See tundub paljudele nii imelik väide, et nad sõna otseses mõttes ei kuule seda või kuulevad sõnastust teisti. Nende aju on kodeeritud valmidusele teha rasket tööd, ainult nii saab tulla vääriline ja hea tulemus. Kui ei sorteeri tonnide viisi sõnnikut, siis pärlit ei leia!
Kes arvab, et see elamise viis on kõige huvitavam ja rahuldustpakkuvam, siis palun väga. Mina nii ei arva ja valisin teisti. Meil kõigil on võimalus valida, mida me tahame. Komistuskiviks on see, et me saame seda, mida me usume. Kui te ei usu, kui mina seda ütlen, siis te seda ka ei saa. Te saate seda, mida teie usute.
Kui ma uurin inimeste käest, mis tähendab suhtega töö tegemine, siis saan tavaliselt vastuseks midagi sellist: no peab pöörama rohkem tähelepanu, jagama, olema hoolivam, rohkem andma. Mina arvan, et suhted ei toimi mitte sellepärast, et me ei anna piisavalt, vaid sellepärast, et me ei oska vastu võtta. Meile on õpetatud, et peame kogu aeg andma, nii on hea ja õige. Aga me saame anda ainult seda, mida meil on anda. Nii annavadki vanemad enamasti edasi oma lastele muretsemist ja hirmu.
See, et me oleme teise, eelkõige oma kaaslase vastu hooliv, tähelepanelik ja armastusväärne, on ju lihtsalt inimlik. See ei ole mingi eriline suhtlemise viis, mida me rakendaksime ainult paarisuhtes. Kas töö tegemiseks nimetaatkse oma solvumisest ülesaamist? See on minu isiklik väljakutse, miks ma üleüldse solvun ja miks ma selliseid olukordi oma ellu tõmban. Partner saab vajutada ainult neid lüliteid, mis mul on.
Inimestel endil on väljakutsed, nende isiklikud õppetükid. Me saame aidata neid raskusi märgata, võibolla kergendada aga me ei saa teiste eest midagi ära teha. Kui keegi ütleb, et viga on suhtes ja me peame sellega tööle hakkama, siis ta libistab vastutuse salaja enda õlult ära.
“Küllap on viga suhtes, sest mul pole hea olla. Tee sina mind õnnelikus ja siis ma vaatan, kui hästi sa seda tegid. Võibolla ma siis ka kaalun sinu õnnelikuks tegemist. Oot-oot aga ma ei tea, kuidas seda teha! Ma ei oskagi sind õnnelikuks teha, ma ei saa!” Sel hetkel taipame, et see pole võimalik aga enne ootame küll, et õnn tuleks läbi teise inimese.
Kui me oskaksime ennast ise laadida ja olla ühenduses iseenda tegeliku energiaallikaga, annaksime iseenesest, selle peale pole vaja mõelda. Mõtlema hakatakse siis, kui napib ja endalegi ei jätku, siis käivituvad jagamise mehhanismid, mis hakkavad mõõtma, kes mida väärt on. Inimestel, kes on õnnelikus suhtes, on endiselt väljakutsed ja oma isiklik seiklusrohke tee siin Maa peal käia. Vahe on selles, et sellises suhtes ei süüdistata oma raskustes teist inimest, ollakse tänulik partneri toe üle. Kõige suurem põhjus olla piiritult tänulik oma partnerile on lihtsalt see, et ta on olemas, et ta kehastub teiega samal ajal ja on nõus olema teie mees või naine. See on tohutult suur õnnistus ja piisav, et olla igavesti tänulik.
Kui ma ütlen, et suhtega pole vaja tööd teha, siis saan igasuguseid naljakaid eeldusi, mis peaks selle väitega automaatselt kaasnema. Nagu näiteks see, et õnnelikus suhtes ei ole kahe inimese vahel erimeelsusi või et puuduvad väljakutsed. Muidugi mitte. Elu ikka pakub väljakutseid ja seiklusi, kõike, mida elul pakkuda on, kogu vikerkaart. Ja see oleks väga igav, kui partnerid oleksid alati sama meelt. See polekski võimalik, sest õnnelikus suhtes pühitsetakse teineteise ainulaadsust ja austatakse teise arvamust. Seda ei saa teha vägisi ega silmakirjalikult. Kui see pole siiralt huvitav, siis on vaja edasi otsida.
Õnnelikus suhtes ei pööra inimesed oma hirmusid, pahameelt, ebakindlust, häbi ega viha partneri poole. Nii lihtne see ongi. MINUL on probleem, MINUL on väljakutse, hirm, häbi, mis iganes, MINA olen väsinud, MINA ei julge. Teisel inimesel on enda tegemised teha. Kui sellel vahet teha, läheb elu kohe kergemaks ja saab ära tehtud oluline õppeklass, kus veel sai süü teiste kaela ajada. Me saame küsida partneri abi, tuge, arvamust ja mõismist. Seda on väga palju, see on kõik, mida teiselt inimeselt on võimalik saada. See on hindamatu väärtusega.
Me saame jagada oma kogemusi. Aga ainult mina ise saan enda asju lahendada, enda taipamisi taibata, teine teeb seda enda elus. Me saame ainult iseendaga tööd teha. Ka see väljend ei meeldi mulle, ka siin on valmidust raskeks tööks aga kuidagi tuleb ennast läbi keele väljendada. Võibolla ma peaksin enda jaoks ümber defineerima töö tähenduse. Kui töö tähendab lõbusat eneseavastamist, siis võib see sõna minugi poolest olla ka töö.
Kujuta ette oma süles imearmast kassipoega. Kas sul on vaja temaga nauditava suhte nimel tööd teha? Ta on armas ja sa armastad teda lihtsalt niisama, mitte millegi eest ja mingit põhjust pole vaja. Seda suhet ei saa parandada, sest ta juba on täiuslik ja seetõttu ei saa seda ka rikkuda. Kassipoeg tuleb su ellu, kui on õige aeg ja läheb, kui on selleks aeg.
Kui ollakse koos ebasiirastel põhjusel, nagu raha, mugavus, leppimine asjaoludega ja ei otsita üles oma südame soovile vastavat inimest, siis võib tõesti tekkida illusioon, et äkki suure tööga saab asjast asja. Me võime selle saada toimima mugavustsooni piires ja paljude jaoks ongi selline suhe piisav. Kas sinu jaoks ka?
Autor: Tiina Tiitus
