Kas ta armastab mind tõeliselt? Kas on võimalik, et ma armastan kahte inimest korraga? Kust ma tean, et see on armastus? Kuidas ma aru saan, et see on õige inimene? Mis siis, kui armasutus ei kesta?
Need on väga tihti korduvad küsimused. Ja nagu ikka, on igas küsimuses juba vastus sees. Kui me usaldaksime oma sisetunnet, millega me siia sündisime, siis meil poleks vaja kunagi sellised küsimusi esitada. Lapsena me ei lõigu armastust tükkideks, nagu suurte maailmas on juhtunud. Me ei oska armastust kuidagi nimetadagi, ta on nii kõikehõlmav ja loomulik. Meie hirmud armastuse kohta on õpitud.
Suurtel inimestel on armastus kallima vastu, laste, ema, isa, töö, lemmiklooma, rahva, isamaa ja looduse vastu. Olen kuulnud inimesi väitmas, et need armastused on kõik erinevad. Armastus jaguneb füüsiliseks ja vaimseks ja võibolla veel millekski. Ei saa ju ometi olla, et armastus on sama mehe ja isa vastu. Äkki on kohatu, sest armastust kallima vastu me seostame seksuaalsusega. Kuid armastuse tunne on üks ja sama. Kirg ja seksuaalsus on juba uued mängumaad. Armastuse tunne on kõige baas, kandev olemus. See on see tunne, kui me võtame sülle vastsündinud beebi, silitame kassipoega, kuulame muusikat või vaatame päikeseloojangut.
Kas ma armastan oma kassi nagu oma meest? Jah. Armastus ei tunne võrdlust, rohkemat ega vähemat, ta lihtsalt on. Pole kedagi vaja järjekorda panna, sest armastust jätkub kõigile ja ei saa kunagi otsa. Armastusele on takistuseks pandud lõpmatu hulk tingimusi. Esimene ja kõige suurem tingimus on ootus vastuarmastusele. Oma lähedastele inimestele paneme selle kummalise kohustuse. Kass näiteks pääseb sellest koormast.
Niisiis, inimesed murravad oma päid ja südameid igivana küsimusega: kas ta armastab mind? Õige vatsus oleks alati, et armastab jah, sest armastus on igavene. Selles võite kindlad olla. Te armastasite teineteist ja üksteist juba enne siia tulekut ja armastate ka tulevikus igavesti. Kõiki maailma inimesi võib armastada, kedagi pole vaja ilma jätta.
Kuid kellega ma valin olla koos ja jagada oma voodit? Kas ma olen õnnelik? Need on hoopis küsimused, mis tuleb vastata, et iseendale lähemale saada. Armastus ei ole midagi, mida me saame teiselt inimeselt ja siis hakkame ennast hästi tunda. Me ise kas tunneme armastust teatud inimesega seoses või takistame selle tunde. Armastust ei saa anda ega võtta. Armastus on meie endi võime tunda ja olla teadvel.
Maailmas on kõige rohkem laule ja luuletusi kirjutatud armastusest. Tõepoolest, sõna armastus või armastusega seotud teemad on kõikjal. Mul läks päris kaua aega taipamaks, millest tegelikult enamus nendest lauludest räägivad, 44 aastat, kui täpne olla. Taipasin, et tegelikult ei laulda mitte armastusest, vaid hoopis igatsusest armastuse järele. Igatsus aga ütleb, et mul pole seda, mida tahan. Armastus ongi kohe pandud kappi klaasi taha hoiule.
Kui ma aga laulan igatsust universumisse, siis saan oma reaalsusesse veel rohkem igatsust. Sest see energia on meie looming ja seda saame ka tagasi. Igatsus on aga kurb ja valus. Igatsuse jaoks on loodud minoor. Armastus aga kõlab mazooris, isegi kui kõlab väga vaikselt. Kas igatsus on ilus? Jah, võib olla vägagi kaunis, kuid on aeg otsustada, mida me oma ellu valime. Ka igatsus on armastuse üks varjund, illusioon, et ma olen ilma armastuseta. Muidugi mõista ei pea selleks laulma, et igatsust tunda, see on üks esimesi “oskusi”, mida meile õpetatakse.
Vastuvõtul näen tihti sellist pilti: inimene on lapsepõlves kivistunud, halvatult seisma jäänud. See olek kestab. On tunne, et ta on millestki väga kohkunud, ta on jõudnud ehmatusest sisse hingata aga sügavalt välja hingata enam ei saagi. Tavaliselt on see tunne jäänud lapse sisse peale sündi või paari esimese aasta jooksul. Laps sündis ja keegi nagu polekski märganud. Nüüd laps seisab keset tuba ja on väga hämmastunud, et keegi pole märganud seda imet, et ta tuli. Kes ütles, et Maale kehastumine on äge kogemus! Ma tulin ja keegi ei märganudki mind! Nad ei taibanud, kes ma tegelikult olen!
Laps hakkab ellujäämiseks “maiseid oskusi” õppima. Suurtes peredes on lastekimbule üks oks lisandunud, väikestes peredes on laps tulnud igavuse peletajaks või õige kohustusliku peremudeli osaks. Üks üksik laps istus praktiliselt terve lapsepõlve üksinda vaikses toas ja vaatas aastaid päikeselaike seinal. Vanemad olid kogu aeg ära, isegi lemmiklooma tal ei olnud. Hämmastav kannatlikkus.
Gunnar Aarma on öelnud, et armastus on tähelepanu teise inimese vastu. Kui me ei saa tähelepanu, siis meil on tunne, et meid ei armastata. Suhtes on teise inimese tähelepanust ilmajätmine kõige kasutuselolevam, karmim ja valusam relv. Veel on Gunnar Aarma öelnud, et oma partnerit on vaja kallistada iga tund. Tehke seda ja vaadake, kas on võimalik samal ajal tülitseda.
Mis siin armastusega pistmist on? Kõik. Ka füüsiline kohalolek ja puudutus on armastuse osa. Armastav puudutus on armastuse füüsiline väljendamine. Oma lemmikloomale lubatakse hellitusi, oma partnerile ja lapsele tihtipeale aga mitte. Ilma füüsilise puudutuseta on meil väga raske, kui mitte võimatu elada. Vanadel inimestel ongi talumatult valus, vahel aitab möödajooksva väikese sugulase jooksu pealt kinnipüüdmine. Kuid minu arvates on kõige keerulisem olukord teismelistel noortel inimestel. Neid ei katsu keegi. Vanemad on enamasti ammu lõpetanud puudutamise. Kui oled pesamuna, siis kestab luksus kauem aga kui oled vanemate laste hulgas, siis…olen lugenud, et lapsed teevad vahel isegi pahandusi selleks, et saada mingitki kontakti oma vanemalt, isegi kui see tuleb füüsilise karistusena. Parem kui mitte midagi. Olen täiesti kindel, et noorte liiga varane seksuaalne läbikäimine tuleneb sellest, et neil on meeletu igatsus armastuse järele, sealhulgas armastava füüsilise puudutuse järele.
Käed on meie tegude tegemise ja armastuse jagamise sümbol inimesena. Käed väljuvad südame keskusest ja väljendavad meie armastust läbi tegude. Oma kätega loome kas armastust või illusiooni armastuse puudumisest – igatsust ja valu.
Autor: Tiina Tiitus
