Kirjastaja ja ema Tiina Ristimets mõlgutab ajakirjas “Psühholoogia Sinule” mõtteid isadest ja poegadest ning nendevaheliste lähisuhete olulisusest.
Mullu oli esimene aasta, kui mul ei ole enam oma isa, kellele isadepäeval helistada. Või tema lemmikkoogiga külla minna. Minu isa eluring sai täis ülemöödunud aasta alguses ja kuigi isa lahkumine oli ette teada ja tema vanusest tulenevalt mõistetav, kiskus see minu jaoks lahti ootamatud protsessid ja küsimused, mida poleks osanud arvata.
Miks on ikkagi nii, et tihtipeale suudavad inimesed mõista inimese olulisust alles siis, kui teda enam pole? Esitasin endale palju küsimusi teemal, miks ma ei rääkinud või teinud veel seda või toda, siis kui veel oli aega. Miks me ikkagi lükkame asju edasi, arvates, et aeg siin veel ilmas on igavene. Kuidas ja mida oleks saanud veel teha, et tema elusügist siin maises maailmas kergendada?
Kui tähtis on olnud üleüldse isa roll minu elus ja mida tunnen siis, kui see roll mu elust puudub, seda olen mõistnud alles nüüd. Siinkohal ei oma suurt tähtsust, millised need suhted on olnud. Ka parimates suhetes esineb vahel keerulisi olukordi ja probleeme. Oluline on see, et ta oli ikkagi minu isa, kes täitis parimal viisil seda rolli nagu tema seda oskas ja mõistis.
Kõiki neid küsimusi vastata proovides vaatlen oma kahte poega ja nende suhteid oma isadega. Minu vanem poeg sai tänavu täisealiseks ja tema suhe oma isaga on aastatega distantsilt välja kujunenud üksteist mõistvaks ja austavaks. Ta peab oma isa eeskujuks ning kuigi eraldi elamine on põhjustanud aja jooksul ka arusaamatusi ja vanematevahelisest egovõitlusest tulenevaid küsimusi, on ta alati oma isa hoidnud, kaitsenud, väärtustanud ning tema üle uhkust tundnud.
Minu noorem poeg aga on saabunud siia ilma nõnda, et oma esimesed hingetõmbed ja naeratused kinkis ta just oma isale. Sellest momendist on saanud liit, mida on raske isegi sõnadesse panna. Ma ei ole kunagi näinud ega kogenud sellist inimlikku sidet või vajadust ja õrnust, mis kahe hinge vahel võib valitseda, ja seda päris imikust peale.
Ei ole olemas tegevust või olukorda, mida need kaks ei suudaks koos teha. Ja nad teevadki, absoluutselt KÕIKE, mida ühel kolme aastasel väikesel mehel vaja teha on.
Hommikud algavad koos pudru tegemisega ja hambapesuga. Vajadusel koristatakse koos maja ja niidetakse koos muru. Toimuvad pidevad jutuajamised, naerutamised, hurjutamised, kasvatuskõned ja mängud, mis on vahel palju kannatlikust ja alandlikust nõudvad. Kuid neid vaadates ei ole midagi loomulikumat, kui miljonitele miksidele vastuse leidmine, sadu kordi trepist üles-alla kõndmine, tuhandete klotsitornide ehitamine, automarkide selgeks õppimine, kukil ratsutamine või jalgrattasõidu õppimine. Ühesõnaga kõik, mis suureks sirguval mehepojal on eluks vaja teada saada, et tunda siin imelikus maailmas ennast turvaliselt ja armastatuna.
Lapsed on minu kogemuses parimad alandlikkuse, kannatlikuse ja hetkes elamise õpetajad. Nad saavad kohe aru, kui sa pole oma tegevuses kohal ja testivad meid ning vajadusel ka karistavad – oma jonniga kui ennast välja annad. Sellepärast näen sageli, et kui on käsil oluline tegevus, mis nõuab täit tähelepanu ja kohalolu, siis lapse isa ei vasta isegi oma telefonikõnedele. See on isapoolne sajaprotsendiline pühendumine – justkui püha kontakt, mis taevas kokku lepitud ja muul maailmal sinna vahele asja pole.
Emana vaatan seda kooslust pealt imestuse ja imetlusega – ma ei teadnud, et ka nii võib olla. Ma ei tunne mingit armakadeduse piina, sest on hetki ja tegevusi, kus ema hool ja vajadus on asendamatud, kuid ma pole kindel, et ma enne selle kogemuse nägemist teadvustasin varem sügavamal tasemel kui põhjapanevalt olulised on isad meie endi ja meie laste elus. Ükskõik millised nad siis ei oleks või kas nad saavad olla koguaeg meiega ja lastega koos või mitte. Emade ja naistena hoidkem ja toetagem seda sidet, seniks kui veel on aega ja isad meie ning meie laste elus veel olemas on.
Autor: Tiina Ristimets
llmunud ajakirjas “Psühholoogia Sinule”
