Ava külgmenüü

Tihti kanname maske soovist olla armastatud või hirmust kellegi armastus kaotada

Kanada psühholoog Lise Bourbeau kirjeldab lihtsalt ja arusaavalt, kuidas nii füüsilised, emotsionaalsed kui ka mentaalsed probleemid pärinevad viiest lapsepõlvest kaasa tulnud hingehaavast. Kartes haiget saada, loob inimene endale teatud käitumismudelid ehk maskid: põgenik, sõltuv, masohhist, kontrollija ja rigiidne ning need ei lase tal olla tema ise.

Me paneme endale maskid ette ainult siis, kui kardame kannatust, pelgame lahti harutada seda haava, mida mask kaitseb, nagu meile tundub. Niipea kui mask on ees, ei ole me enam meie ise. Me võtame omaks selle, mis vastab meie maskile. Ideaalne oleks õppida maski kiiresti ära tundma, et samas kohe määratleda haav, mida püüame varjata, seejuures end kritiseerimata ning enda üle kohut mõistmata. Võimalik, et päeva jooksul muudad mitu korda maski, aga võib ka nii olla, et sa ei võta seda eest ära mitu kuud või isegi aastaid, enne kui ei ilmne mõni teine haav.
Sel hetkel, kui sa seda teadvustad, ole õnnelik, et su haav andis endast märku, ja ole tänulik juhusele või inimesele, kes su haava puudutas, sest just see puudutus lubab sul näha: haav ei ole kinni kasvanud. Ja sa said sellest nüüd teada.

Ilma kontota saate ühes kuus lugeda kuni 5 tasuta artiklit. Selle artikli edasi lugemiseks logige sisse või liituge Alkeemiaga luues endale tasuta konto.