The Telegraphi kolumnist USA vägede sissetungi Iraaki õigustati ameeriklastele kui hädavajalikku operatsiooni, kaitsmaks ameeriklasi ning nende koalitsiooniliitlasi. Sõjalist sekkumist nõudvaks suureks ohuks peeti massihävitusrelvi, kuigi hiljem selgus, et tegelikult neid Iraagil polnudki. Avalikkusele müüdi ebaseaduslikult ja ebaeetiliselt peetud sõda kui USA sõdurite kangelastegu, millega kukutati diktaator ja toodi iraaklastele demokraatiat ning rahu. Sõjale veelgi suurema toetuse saamiseks süüdistati Saddam Husseini väidetavalt 9/11 korraldanud al-Qaeda toetamises.
Iraagi sõja tegelikkust paljastatakse siiani, kuid praegu pinnale tulnud faktide alusel on selge, et sissetung korraldati võimukate isikute poolt isikliku kasumi teenimiseks. USA astus vigase ning kohati fabritseeritud luureandmete põhjal loodud valeettekäänet kasutades sõtta riigiga, millel polnud seost 9/11-ga, valetades rahvusvahelisel areenil, kulutades rohkelt maksumaksjate raha ning saates surma sadu tuhandeid inimesi. Seda kõike tehti vaatamata rahvusvahelisele avalikkuse vastuseisule ning Lähis-Ida ekspertide hoiatustele. Kõigest sellest teenisid kasu USA ettevõtted ning isikud, kes rahastasid sõda või erastasid Iraagi sõjajärgseks ülesehitamiseks mõeldud raha enda arvetele. Pikka aega kuulutati Iraagi sõja ametlikus narratiivis kahtlejad pelgalt vandenõuteoreetikuteks, kuid see hakkas muutuma narratiivi kummutavate faktide, raportite ja paljastuste välja imbudes.
FIFA (Rahvusvaheline Jalgpalliliitude Föderatsioon) puhul on pikka aega kahtlustatud kahtlaseid äripraktikaid ning korruptsiooni, kuid alles tänavu asuti selle ulatust paljastama. Maikuu lõpus mõisteti FIFA-t käsitlenud FBI uurimusega 14 isikut süüdi pettuses ja rahapesus, kuid see vandenõu ulatub märksa kaugemale. Selgus, et FIFA on hiiglaslik korruptsioonimasin ning iga FIFA jalgpalli maailmameistrivõistlus viimase 30 aasta jooksul on korraldatud pettusega. Erinevad riigid on ostnud üksteiselt korraldusõiguseks vajalikke hääli nii raha kui ka relvade eest ning reeglina teenivad ürituselt raha FIFA ise ning rahvusvahelised ettevõtted. Korraldajariik jääb tihti (eriti vaesemate riikide puhul) majanduslikult halvemasse seisu, kui enne mänge ning vajaduse tekkimisel jäetakse FIFA staadionite rajamiseks NSA ning tehnoloogiafirmade vaheliste suhetega. Ometi leiab ta, et teooriate vaagimisest tähtsam on mõista, kuidas sellised asjad üldse toimuda saavad: seaduste puudumine, raha võim ning tööstuse võim teostada iseendale järelevalvet viivad ohtliku ebavõrdsuseni. Nii antakse rikastele ja võimsatele erilisi privileege ning neid paigutatakse kõrgemale seadustest ning igasugusest vastutuselevõtmisest. Süü on ka tavainimeste ükskõiksusel ja poliitikast eemaldumisel, sest nad tunnevad, et nende hääl on tühine.
Siiski on Proudi sõnul meil veel lootust, sest kuigi karistamatult käituvate rikaste ja mõjuvõimsate inimeste arv on kasvanud, on tehnoloogia muutnud info lekitamise ja kuritegude paljastamise märksa lihtsamaks. Ta leiab, et kuigi Wikileaks pole ideaalne, on see siiski parem kui ei midagi ning lootust annab ka rahva ühtne seisukoht näiteks pankurite mahhinatsioonide suhtes. Samuti püütakse ühiselt leida alternatiive suurpankadele, vähendades nende monopolistaatust. Proud usub, et maailma paremaks muutmiseks ongi meil vaja eliidi tegevuse üle paremat ülevaadet, seaduste järgimise tagamist, läbipaistvust ning avalikku hukkamõistu. Vaid nii võib inimkonda oodata tulevik, kus vandenõud ei varjuta maailma jätkusuutlikku toimimist.
Toimetas: Allar Pajuste
Allikas: The Telegraphist vahendanud Telegram.ee
