Terapeut selgitab: miks me iseendale valetame?

Õpetame mitte usaldama sisetunnet

Tihti juhtub peredes olukordi, mil laps, nähes kurba või ärritunud ema-isa, küsib: “Kas midagi on halvasti?” Ja vanem vastab: “Kõik on hästi.” Sel viisil edastab vanem oma lapsele sõnumi: ära usalda oma sisetunnet. Või kui laps on mingil põhjusel endast väljas, käratab vanem talle: “Ära jonni! Mine oma tuppa!” või “Ära tee draamat. Kõik on ju hästi! Sa oled suur laps!”, selle asemel, et lapse jaoks olemas olla, teda kuulata ning mõista ja juhtida armastavalt selle tundega toime tulema. Või kui vanemate teed on lahku läinud ja üks vanem kaob lapse elust ära kas lühikeseks või pikemaks ajaks, siis lihtsalt vaikitakse sellest, käitutakse nagu midagi poleks juhtunud või mõeldakse mingi vale välja.

Me kohtleme lapsi, nagu nad oleksid rumalad, kel puuduvad silmad, kõrvad ja mõistus. Lapsed on tegelikult väga terased. Nad jälgivad ja saavad alati aru, kui midagi on paigast ära. Meie aga õigustame oma varjamisi või valetamisi lastele väidetega, et nad ei mõistaks ja tahame neid kaitsta. Kuid jätame lisamata, et tegelikult me ei oska ega julge lastega rääkida ebamugavatest asjadest. Niimoodi toimides õpetame oma lapsed kahjuks valelikeks.

Kõik toodud näited sisaldavad sõnumit: ära usalda oma sisetunnet, sa saad asjadest valesti aru. Õpetame, et kui tunned midagi olevat valesti, siis tuleb naeratada, oma tunnet eirata ning valetada. Ja kui sul peaks tekkima mingi tunne, mis paistab välja (viha, kurbus, vahel ka rõõm), siis sind võidakse tõugata eemale. Nii et parem suru oma tunded alla. Selle tagajärjel õpime häbenema loomulikke tundeid nagu valu, ebakindlus ja haavatavus.

Õpetame häbenema iseennast

Paljud kasvavad üles uskudes, et neil on midagi viga. Suur osa minu tööst on kinnitada klientidele, et neil pole midagi viga peale selle, et nad on inimesed. Ja inimestel on hirmud, haavad, ebakindlus, tunded, vajadused, unistused jne. Ainus viga on see, et paljudele meist pole kodust kaasa antud oskusi, kuidas tunnetega toime tulla.

Näiteks, kui keegi küsib, kuidas läheb, siis me naeratame ja valetame. Me varjame enda tundeid, hirme, vajadusi. Läheme hommikul uksest välja ning paneme selga raudrüü, võtame kaasa kilbi ja oda ning oleme valves, et keegi meie haavatavust ei avastaks. Hakkamegi uskuma, et see on normaalne.

Saame juba lapsepõlvekodust kaasa teadmise, kui oluline on teiste arvamus. Palju olulisem, kui sinu enda arvamus endast. Kõik algab sellest, kui mõni täiskasvanud inimene last häbistab. Usutavasti on enamik meist lapsena kuulnud lauset: “Mõtle, mida nad arvavad sinust, kui näevad sind niimoodi käitumas!” või „”Issand, mõtle ka, mis teised arvavad, kui sa sellisena välja lähed!” jne. Me võime lapsele küll öelda: “Ole ikka sina ise!”, kuid lapsed näevad, kuidas me ise end pidevalt teistega võrdleme. Arvustame oma sõprade ja kolleegide välimust, ameteid, oskusi, elustiili, palka.

Asjale annab hoogu juurde, et lapsed kasvavad üles koos Facebooki ja Instagramiga, kus saab võrrelda, kes saab rohkem laike. Oleme õpetanud oma lapsed mitte ennast tundma õppima, arenema ja täiustuma, vaid petma, muljet looma ja hirmust võistlema.

Õpetame väärkohtlemist eirama

Juba siis, kui laps on väike, tekitame talle tunde, et tema on vastutav selle eest, kui vanem endast välja läheb, lapse pärast häbi tunneb või lausa lapsele kasvatamise sildi all liiga teeb. Emotsionaalselt vägivaldses suhtes valetab vägivallatseja nii endale kui teisele: “Sina paned mind niimoodi käituma.” Tõlge: mina ei vastuta enda käitumise eest. Sina vastutad minu käitumise eest.” Ja see, kes kogeb vägivalda, valetab endale: “Kui ma oleksin piisav, siis ta ei vägivallatseks minuga. Järelikult ma ei ole väärtuslik ning pean olema parem.” Tõlge: mina vastutan teise inimese tegude eest. Selleks, et meie laps ei looks tulevikus emotsionaalset väärkohtlemist täis suhet, ei tohi me ise lubada ennast väärkohelda ega väärkohelda kedagi teist.

Armastus on tegu, mis ütleb: ma hoolin. Inimesed, kes sind armastavad, ei väärkohtle sind. Nad kohtlevad sind lugupidavalt, teevad seda, mida ütlevad, pööravad tähelepanu su tunnetele ja vajadustele, on ausad ja hoolivad.

Jah, me kõik eksime. Tuleb ette hetki, kus oleme väsinud ja meil ei ole jõudu pakkuda partnerile või lapsele seda, mida ta vajab. Või tõlgendame mingit olukorda valesti ning ärritume. Aga me ei kaota sealjuures hoolimist ära. Kui peaks juhtuma olukord, kus käitume inetult, siis need hetked on erandid, millest õpime ja muudame oma käitumist. Väärkohtlemine seevastu kipub minema tihedamaks ja julmemaks, kuni tundub tavalise elu osana, hoolimata sellest, et kõikide osapoolte sisetunne on halb. Ajuskaneeringutest teame, et aju töötleb emotsionaalset valu samas piirkonnas, kus registreerib füüsilist valu. Hingevalu kogemine on kehale seega samasugune stress nagu füüsiline valu, näiteks kui koer pureb sind jalast. Kaua laseksid koeral ennast pureda, enne kui ise lahkud või koerast loobud?

Kuna paljud ei tea, mis asi on emotsionaalne väärkohtlemine, siis panen siia definitsiooni.

Emotsionaalseks vägivallaks saab pidada: karjumist, ärapanemist (ka “naljaga” ärapanemist), usalduse reetmist, ajaloo ümberkirjutamist, kritiseerimist ja hinnangute andmist, ähvardamist, varjamist, valetamist, solvamist, nimedega kutsumist, olulise informatsiooni endale hoidmist, lugupidamatust, vaenulikku huumorit, ignoreerimist, korduvalt lubadustest ja kokkulepetest mitte kinni pidamist, teise parodeerimist, teisele lõksu seadmist ja teise süüdlaseks tegemist.

Emotsionaalse väärkohtlemise haavad ei ole väliselt sinikatena nähtavad, mistõttu võime selle halva tundega veel väga kaua koos elada. Veelgi enam, meid on lapsena ju õpetatud tundeid eirama ja endale valetama, et tegelikult on kõik hästi, sest ta ütles “ma armastan sind”. Me ei saa müüa armastuse pähe sõnu “tropp, ära mölise”, “sa oled kubjas” või ignoreerimist. Teise inimese väärkohtlemisele ei ole kunagi õigustust ja sellel ei ole mingit pistmist armastusega.

Õpetame võtma asju endastmõistetavalt

Terapeudina on minu jaoks ühed raskeimad lood need, kus lähedase kaotanud klient ei suuda endale andestada ega edasi minna. Kus süüdistatakse ennast selles, et ei pööratud lähedasele piisavalt tähelepanu, ei võetud tema jaoks piisavalt aega ning jäeti ütlemata olulised sõnad “Ma armastan sind!”, “Mul on nii hea meel, et sa olemas oled!”. Või jäi selgeks rääkimata mingi oluline teema, mis kripeldab hingel.

Ma ei arva, et peaksime elama iga päev hirmus: oi, kas täna on viimane päev? Aga ma usun tänulikkusesse. Selle asemel, et alustada hommikut ohates: “Jälle peab seda ja seda tegema… ma ei viitsi. See on nõme” jne, võiks hommikul mõelda: “Mulle on kingitud veel üks päev. Kuidas ma saaksin täna paremini armastada ennast ja neid, kes on mulle kallid?”

Oma mõtlemisega rajame teed tegudele. Tänulikkus aitab meil prioritiseerida väärtusi ning mõtiskleda: mis on mulle tegelikult oluline? Paljud meist kõnnivad päevast läbi, pöörates tähelepanu vaid sellele, mis on halvasti. Elu pakub niigi piisavalt vihmaseid pilvi, mille all märjaks saada. Meil ei ole vaja selleks, et ennast ikka korralikult läbivettinuna tunda, neid lisaks otsida.

Eluga rahulolematuna süüdistame maailma enda ümber, selmet endasse vaadata. Naeruvääristame oma tundeid ja vajadusi, à la naiste tujud ja meeste värk jne. Inimesed aga näitavad oma tegudega selgelt, kes nad on ja kuidas ennast tunnevad. Sellega, et nad söövad, joovad, töötavad või treenivad üle, ütlevad inimesed selgelt välja: mul ei ole hästi. Aga võimaliku valu pärast kardame muutust. Meil on hirm, et me ei suuda seda valu välja kanda.

Ma ütlen alati, et valu on nagu ebaviisakas naaber, kes ei tunne viisakusreegleid – kui ta on kord oma jala uksest sisse saanud, siis temast nii ruttu lahti ei saa. Temaga peab suhtlema. Aga mida meie teeme? Enamik tuleb selle naabriga toime selliselt, et läheb peitu ja loodab, et naaber ei pannud tähele, et nad kodus on. Teise võimalusena proovitakse lugu naljaks pöörata. Vabatahtlikult lahkub sinu koju trüginud naaber alles siis, kui oled temaga seonduva lahendanud. Valu eesmärk on muuta meid inimestena teadlikumaks, kaastundlikumaks, mõistvamaks, armastavamaks. Nagu ütles kirjanik Richard Bach: “Mida röövik nimetab maailma lõpuks, nimetab Meister liblikaks.”

Mida teha?

Paljud meist käivad ringi nagu unes. Me magame ega pööra enam elule tähelepanu. Valetame endale, et meile on garanteeritud järgmine hingetõmme, mille tõttu ei oska hinnata juba olemasolevat ning muutume tänamatuks. On suur kingitus omada silmi – näha endale kalleid inimesi, looduse ilu, värve. Kõrvu, et kuulata tuulekohinat, muusikat, endale kallite inimeste hääli. Käsi, millega kallistada, võtta asju üles. Jalgu, millega kõndida. See on jackpot! Nii et iga hommik võiks alustada päeva tänuga. “Aitäh, et mulle on antud veel üks päev, et oma elu suunata selles suunas, kuhu tahan jõuda. Aitäh, et mu lähedased on elus” (ja kui kõik ei ole elus, siis nende eest, kes on elus).

Me teeksime palju teadlikumaid valikuid, kui mõistaksime elu haprust. Oleksime kohal rohkem, naudiks rohkem, pööraks olulistele asjadele tähelepanu. Kui täna oleks viimane päev töönarkomaanide elus, siis nad tõenäoliselt tahaksid selle veeta pigem oma lähedastega kusagil kaunis kohas kui töölaua taga kalkuleerimas, kuidas saaks rohkem raha ja edu.

Teisena võiks igal hommikul endalt küsida: mis on minu väärtused ja millised käitumised peegeldaksid neid? Kes on need inimesed, kes on mulle kõige kallimad ja kuidas saaksin seda täna välja näidata?

Seejärel küsi: mis on see, millega ma oma elus rahul ei ole? Mida tahaksin muuta? Küsi endalt: mida see inimene või olukord on tulnud mulle õpetama? On mul vaja õppida rohkem kuulamist/rääkimist, lähedust, intiimsust, usaldamist, “ei” ütlemist, kokkulepetest kinni pidamist?

Ja lõpuks langeta otsus: tahan ma muutuda või mitte? Paljud ütlevad, et tahavad muutuda, aga tegelikult ei taha. Meie tahtmine väljendub meie tegudes. Kui soovitud muutus ei leia aset omal jõul, siis otsi abi – loe raamatuid, pane ennast kursustele kirja, otsi treener/terapeut/vms, kes aitaks sul jõuda sihini. Ära anna alla enne, kui soovitud muutus on käes. Paljud suudavad otsustavalt tegutseda tööalaselt, aga isikliku elu loomisel jääb sellest suhtumisest vajaka.

Kui sa ei langeta otsust muutuseks ning oled endiselt rahulolematu kas seda väljendades või vaikides, siis sa ei võta vastutust oma elu eest ja mängid ohvrit. Sellega aga kannatad nii sina kui inimesed sinu ümber.

Allikas: Suhteterapeut annab nõu: paarisuhte ABC