Igal inimesel on oma reaalsuse piirid, mille taga on midagi, mis kuulub ainult talle, ehk tema sisemine reaalsus. Ja ka väline reaalsus: lähedased, töö, hobid. Kõik see kuvatakse psüühikasse konkreetse isiksuse osana. Iga isiksuse osa teab ja oskab ainult talle omaseid asju. Igast sündmusest, kohtumisest teise inimesega ja kogemusest sünnib meile uus isiksuse osa. Mida liikuvam ja tegusam on inimene, seda rohkem on tal ka erinevaid osasid ehk seda mitmekesisem on tema alateadvus, kirjutab Pille Teearu oma raamatus “Tunnete teekond”.
Inimese iga osa on väga huvitav ja rikas oma kogemuste ja mõtete poolest. Milline osa võtab igapäevases elus juhtimise enda kätte, sõltub sellest, kui hästi ise ennast tunda. Lahenduseks on endas välja arendada vaatleja positsioon. See on osa, kes niipalju ei mõtle ega anna hinnanguid, vaid kes oskab anda tagasisidet. Vaatleja roll on edastada puhast informatsiooni, ilma kommentaarideta. Inimene saab selle informatsiooni kaudu muuta hinnangut endale. Tekib uus kogemus ja taipamine, muutub elu dünaamika ja on võimalus endast teisiti mõtlema hakata.
Mu mõtted on kogu aeg olemas, vaid vähesed saavad aru ja oskavad hinnata mõteteta olekut. Negatiivse mõtte positiivsega “ülekirjutamine” ei vabasta meid negatiivsest mõttest. Kas on ka mõni teine võimalus? Iga mõte on meie isiksuse osa ja tahab tähelepanu. Lahenduseks on mõtte lõpuni mõtlemine, ehk mis on selle mõtte taga ja mis on selle mõtte taga jne. Võid leida hoopis midagi muud, täiesti uut infot kui algsest mõttest.
Mõtlemine on tore tegevus. Mõtleme oma minevikust ja tulevikust, kuid tegelik elu toimub ikka ainult siin ja praegu. Kui on liiga palju mõtteid, siis uued ideed ei mahu enam, midagi uut ei saa ilmuda. Me usume, et me mõtleme välja, tegelikult vaid meenutame ja sätime mõtteid ringi. Ainult siis, kui oled vaba mõtetest, tuleb inspiratsioon. Oota seda vaikuses!
Laste puhul on mõtlemise kujunemise kõige raskem periood puberteet. Täiskasvanu, lapsevanem, õpetaja, pööra neile tähelepanu, paku toetust ja kuula neid. Toetav suhe aitab lapsel toime tulla ka arenguraskustega. Eluaastad 10-15 võivad lapse elus olla väga kriitilised. Sel ajal on eriti oluline grupi tunnustus ja me teeme kõik, et olla eakaaslaste seas tunnustatud. Kiituse ja tunnustuse vajadus sunnib tegema kõike, mis grupis välja mõeldakse.
Kui olime koolis, õpetati meile õigekeelsust. Õpetati sõnu valima vastavalt õigekeelsusreeglitele. Kuid reeglid on ajas muutunud. Õigekeelsus ei arvesta sõnade tähenduse ja mõjuga meie eludele. Keegi ei õpetanud, et minu mõttel on loov jõud ja et mõtted võivad otseselt mõjutada minu elu. Keegi ei õpetanud, et see, mida ma annan edasi sõnadena, tuleb mu ellu kogemusena.
Lastena olid meil tihti hüüdnimed, õelad ja haiget tegevad, ikka selleks, et üksteist halvustada. Kust see küll tuli? Paljudele meist rääkisid vanemad pidevalt, et oleme rumalad, laisad ja et me pole küllalt kiired ja tublid. Tundsime ennast alandatuna ja elasime seda välja teiste laste peal. Igasugused alandavad naljad mõjuvad halvasti, sest alateadvusel ei ole naljasoont. Me ei saa isegi enda kohta nalja heites arvata, et see midagi ei tähenda. Kui teeme ennast mõttes maha, isegi soovist teravmeelitseda ja naljatada, võtab alateadvus seda tõena. Hakka kuulama, mida sa ütled, kui palju kasutad negatiivseid ja piiravaid sõnu. Sa saad neid muuta, kritiseerimise asemel parem kiida teisi.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatust “Tunnete teekond”
