Ihaldamine on vägagi inimlik omadus. Kui “ma ihaldan” on sinu põhifraas, siis oleks ju hea teada, mis on selle fraasi taga ja sees. See, mida me ihaldame või soovime, ei tule alati niimoodi välja, nagu ette kujutasime. Sõna “ihaldama” ei kasutata kõnekeeles eriti palju. Pigem omab see seksuaalset, mitte emotsionaalset alatooni. Me ihaldame või ihkame seda, mis on teistel, me märkame ja tahame, et ka meil oleks nii. Vahel oleme nõus ihaldatu pärast kasvõi üle laipade minema. Lõpuks, kui ihaldatu käes, ei oska sellega midagi peale hakata. Meid paelus teekond rohkem kui saavutus, kirjutab Pille Teearu oma raamatus “Tunnete teekond”.
Ihaldamine on emotsioon, aga emotsioonid ei ole kunagi püsivad. Hakkad suure õhinaga peale, aga emotsioon vaibub ja vaibunud on ka iha asja või objekti suhtes. Ihaga täidetud teekond on pigem tormine kui vaba voolamine. Emotsioonide ja ego poolt juhitud, pole lootustki, et oleks püsiv tulemus, aga oli põnev. Just seda põnevust inimene otsib, seiklust ja vallutamist. Nagu ka näiteks spordis – ihaldad auhinda, võidadki, kuid juba enne järgmist võistlust tuleb iha uuesti üles ergutada. Lõpuks kordub kõik ja riiulil tolmuvad karikad, millega pole enam midagi peale hakata. Samas on ihaldusväärne asi või ese või inimene sulle lähemal, kui sa oskad arvata – see oled sina ise. Ainult ennast väärtustades ja armastades ei jookse me ihaldades pimesi mööda maailma. Kuni me ei tea, mis ja kuidas hoida motivatsiooni, ei tule ka ihaldatud asi meieni.
Mis motiveerib inimest? Mind motiveerib tegutsemine, aga selleks pean ma alati tegema esimese sammu ehk tõusma diivanilt. Ma ise annan endale käskluse “tõuse!”. Mu füüsiline keha allub minu sõnumile ja ma saangi tegutseda. Tegutsedes saavutame ka tulemuse, just selle, mis eelnevalt välja mõeldud või läheb veelgi paremini. Teekonnal võid saada juurde informatsiooni ja teadmisi ning ka tulemus on selle võrra uudsem. Hoia oma fookus ja tähelepanu lõppeesmärgil ja kui sa ei kaota seda pilti enda ettekujutuses, ei saa sa lõppeesmärgist ka mööda minna. Kuid kui ikkagi tuleb ette paigalseise, siis on vaja otsida seoseid ebaõnnestumistest õppimise ja paigalseisu vahel. Kui negatiivseid sündmusi sõltumatult uurida, võid avastada need vead analüüsi käigus. Ebaõnnestumise kohta küsimusi esitades saaksid neist õppida, ent korralikku sõltumatut uurimist ei toimu peaaegu mitte kunagi. See tähendab, et teeme sama viga ikka uuesti, sest ei oska selle emotsionaalse mõjuga toime tulla. Kui me näeme ebaõnnestumisi uues valguses, siis saavutame ka pädevuse, saame katsetada oma suutlikkuse piire. Me ei ole tõrjuvad, kui inimesed osutavad aukudele meie teadmistes, vaid vaatleme hoopis imestusega lõputut ruumi, mis on meie praeguste teadmiste ja tundmatu maa vahel. Avastades uusi probleeme, avastad sa ka uusi lahendusi.
Hirm ebaõnnestuda ei lasegi meil asju ihaldada, isegi sellest unistada mitte. Hirm kasvab ja areneb inimese kasvades. Väga väikesed lapsed katsetavad ja õpivad kiirelt. Nad ei tea midagi veel ebaõnnestumisest ega riskidest, nad ei mõtle, kas see tasub ennast ära või mitte. Kui ei riski, on see käest lastud võimalus ja süüdistada pole kedagi. Enesehinnang võib õppimise ohtu seada, kui me kardame, et see näitab meid halvemas valguses. Me vajame visadust – oskust ebaõnnestumistega hakkama saada ja sellest õppida. Seda ju areng tähendabki ja seda tasub ihaldada. Ebaõnnestumine on osa elust ja õppimisest, soov seda vältida viib paigalseisuni. Seda peame ka oma lastele õpetama, et nad ei hoiaks ennast tagasi, muidu jääks täiskasvanuna neile vaid oskus õhata – ma ihaldan.
Kärsitus ja armastus
Emotsioon: KÄRSITUS
Ihaldamise emotsioon on seotud kärsitusega – tahan ruttu ja kohe. Kärsitus muudab inimese õelaks. Hinga sügavalt sisse ja välja ning võta hoog maha. Praegusel hetkel on kõige õigem anda endale aega maha rahuneda, et hetkestressist üle saada, ning seejärel teha seda, mis on pikas plaanis sulle parim. Selline vaibumine annab ka märku, kas see asi või ese on ikka ihaldamist väärt või kaotad sa hoopis ise sellel teekonnal oma väärtuse.
Ja teine emotsioon, mis võib (aga ei pruugi) peituda selle all: ARMASTUS
Ma olen kärsitu ja kõige enam ihaldan armastust. Me oleme parimas seisus siis, kui panustame armastusse ja elame armastuses, ja kõige kehvemas seisus, kui me seda peidame ja eitame ning selle endast eemale peletame. Peame endale selgeks tegema, et mina olin see, kes armastust endas vähendas, ning lahti laskma mõttest, et teised peavad oma minevikus tehtud vead parandama.
Kui me suhtume inimestesse enda ümber armastavalt, siis loome tingimused positiivse keskkonna ja sügavalt emotsionaalse ja sotsiaalse elu tekkeks. Ihaldatu järel ei pea enam jooksma, see on juba siin. Las armastusest saab meie eesmärk!
Terapeut Pille Teearu: Iga mõte on meie isiksuse osa ja tahab tähelepanu
Keelatud tunded panevad iseennast maha salgama
Luues täiuslikku suhet: Teadliku partnerluse kümme omadust
H. Hendrix “Teekond soovitud armastuseni”
Romantilise külgetõmbe saladuse lahendus
