Panin täna tähele, kui palju on sotsiaalmeedias näha leina väljendamist, ilma et ilmselt paljud sellest üldse aru saaksid, et nad leinavad. Lein on tunne, mis pole sugugi seotud vaid kellegi surmaga, vaid mille iganes kaotusega, mis on olnud oluline. Ennekõike leinatakse seda "normaalset elu", mis oli enne koroonat, kirjutab terapeut Kaia-Kaire Hunt Emotsioonide alkeemia Facebooki lehel.
“Saaks see hullus juba läbi”, “saaksime ometi vana elu juurde tagasi pöörduda”, “teeme need vaktsiinid nüüd kiiresti ära ja läheme normaalse eluga edasi” – kõik on vist midagi sarnast mingis meediaruumis näinud. Leina üks olulisi momente on klammerdumine mineviku külge – ma tahan, et kõik oleks nii, nagu enne.Kunagi Aasias elades imetlesin sealsete elanike oskust jätta minevik minevikku ja arvestada, et kui on olnud mingi suur muudatus, siis tuleb kohaneda nö uue normaalsusega. Vana taga nuttes või hellitades lootust, et vana elu ühel hetkel maagiliselt taastub – see vaid raskendab ja pikendab leina.Seepärast ma jagangi mõtet, et lubataks endal lahti lasta sellest, mis oli.
