Palju räägitakse teadlikust maailma loomisest. Sellest, et ma saan teadlikult luua iseenda elu. Saan luua kogu külluse, armastuse, rahu ja rõõmu, mida ise vaid suudan ette kujutada. Saan luua oma elu kerguses ja lihtsuses, lubada kõigel heal voolata ning olla pidevas ühenduses oma kõrgema minaga. Oma elu loomine tundub igati ahvatlev oskus. Ainult et see on ahvatlev lause ainult seni, kuni räägime headest asjadest. Justkui kehtiks oma elu loomine ainult positiivsele poolele. Printsiibile, et kõik hea loon ma enda ellu ise, aga kõik halb "juhtub" minuga. Kõik negatiivne on justkui kellegi teise loodud, kellegi teise süü, kellegi teise poolt mulle põhjustatud. Peegel on aga ühesugune, kirjutab Dali Karat oma blogis.
Maailma peegelduse seadus kehtib ühtemoodi: mis minust välja kiirgub, seda ma ka vastu saan.
Maailm on peegel. Olles end üles löönud, lemmikriided selga ajanud ning suu punaseks värvinud, meeldib mulle end piiluda iga mööduva akna peegeldusest.
