Maailma peegelduse seadus kehtib ühtemoodi: mis minust välja kiirgub, seda ma ka vastu saan.
Maailm on peegel. Olles end üles löönud, lemmikriided selga ajanud ning suu punaseks värvinud, meeldib mulle end piiluda iga mööduva akna peegeldusest. Kui astun uksest välja aga öösel vastu patja kuivanud sassis juustega, paistes silmade ja pahura olekuga, siis ükskõik kui väga ma seda ka ei tahaks tunnistada – see pahurus paistab silma ka peegeldusest.
Mis minust välja kiirgub?
Kui hea on mõelda, et mina olen kogu selle ilu ja headuse looja, mis mu elus on. Et mina lõin endale oma imearmsa lapse, oma fantastilise mehe, selle mõnusalt harmoonilise ja täis kergust paarisuhte, oma kauni kodu ning unistuste töö. Mulle meeldib see mõte, et järelikult kiirgub minust välja sedavõrd head asja, et minu elus on hea tervis, hästi vähe probleeme, palju naeru ja naeratusi, armastuseavaldusi ja legodega mängimist.
Märkan oma inimeseks olemise juures ka seda, kui hea on paha tuju, ärevuse, paanika või mure puhul kedagi teist süüdistada. “Koroonaviirus on süüdi, et ma end ärevana tunnen. Postimehe pealkirjad on süüdi, et ma tunnen vajadust minna poodi ja koju asju varuda. Kellegi FB grupis öeldu on põhjuseks, miks ma tahan minna sularaha välja võtma, kuigi ise selle vajadust ei usu. Mu eks on süüdi, et ma olen vihane.”
Nii hea on süüdistada kedagi teist. Ja see läheb nii kiiresti lappesse! Hoog läheb sisse kohe esimesest lausest ja enne kui pidama saad, on asi juba nii hulluks läinud, et ise ka ehmatad. Nii hea on süüdistada kedagi teist, sest siis saab täies rahus ja kogu mahus olla ohvripositsioonis. Olla see, kellele tehakse liiga, kelle suhtes on inimesed, maailm, Universum ebaõiglane ja ülekohtune. Olla see, keda pillutakse elumerelainetes ja keda peab päästma.
Siinkohal tuleb mängu teadlikkus, endaga tehtud töö tulemuslikkus. Kaks indikaatorit näitavad ära mu jaoks, kus maal ma enda teekonnal vaimse teadlikkuse poole olen – esiteks, kui tihti ma sinna „teise süüdistamise vagunisse” astun, ning teiseks kui kaua ma selles vagunis olen. Ehk et sagedus ja kestvus.
Eksimine on inimlik
Olgu me kui vaimsed tahes, siia ilma oleme tulnud inimesteks. Me oleme inimesed. Me oleme ka palju muud, aga me oleme ka füüsilise kehaga inimesed. Ja inimesena on meil ego. Ja on loomulik, et me vahel eksime, lubades egol, kes on pidevalt valmis ohje haarama, neid haarata ning juhtida meie mõtteid. Ja ego armastab teise süüdistamist, armastab ühiskonnale näpuga näidata, armastab kogu pahameele kellegi teise süüks tembeldada. Ego armastab hukkamõiste ja kohtuid, armastab klatšmist ning süüdistamist.
Ajal, mil paanika ja hirm voolab igast kanalist peale ojadena, on veel eriti kerge libastuda ning hakata oma heaolu kellegi või millegi arvele panema. “Kui see olukord on läbi, siis on taas hea”.
Üks, mida ego ei armasta, on vastutus.
Ja see on ka viis, kuidas mina sellest vagunist välja saan. Vastutus.
Olles just hiljuti läbi teinud korraliku “emotsioonide Ameerika mäe” seoses välismaalt koju saamisega, lapse igatsuse, hakkama saamise hirmu ja toidu varumisega, siis nägin kogu seda vastutuse, oma elu loomise ning peegelduse seadust veelgi selgemalt, konkreetsemalt ja vahetumalt.
Kui mina olen oma elu looja, siis lisaks headele asjadele loon mina enda ellu ka need negatiivsed kogemused. Jah, mina ei loo koroonaviirust, aga ma loon selle, kuidas ma seda maailma vaatan. Ma loon selle kogemuse, kuidas minu elu kogu ühiskonnas toimuv mõjutab. Ma valin ise oma maailma, ma vastutan ise oma elus toimuva eest.
Kui julgen vastu võtta selle teadmise, et mina loon ka oma negatiivsed kogemused, vaikib ego kiirelt ja maad võtab alandlik uudishimu. “Mis minus toimub, et maailm peab mulle sellist negatiivsust peegeldama?” tasub endalt küsida, kui just sina oled see, kellel on täna kõik foorituled punased, kes saab parkimistrahvi, kelle jaoks ei jätkunud wc-paberit või kes kardab raha pärast. Ole julge, sest maailm ei peegelda meile mitte meie sõnu, vaid meie sagedust, energiat ja tundeid. Paljud tunded on aga alla surutud ja meie tavatasand nendeni ei küündi. Enda meelest ei ole meil mingit hirmu, aga kui selle alla surutud hirmu foonil hakkab Universum tooma reaalsusesse erinevaid hirmunud inimesi, pealkirju ja kogemusi, siis on tarvis sellele peegeldusele otsa vaadata. Allasurutud emotsioonidele otsa vaatamine vajab aga julgust, sest harjunud oleme ju teistmoodi ja sageli tekitab harjumuspärasest teistmoodi käitumine ebamugavust. Vajades julgust.
Kirjeldamine annab hea ülevaate
Maailm on peegel ja oma reaalsuses näen ma seda hästi vahetult ja absoluutselt kogu aeg, mis minust välja kiirgub. See, kuidas mina asju näen, on see, mis minust välja kiirgub. Seega see, kuidas sa näedmajandusolukorda, kuidas sa tõlgendad karantiinisoovitust, kuidas sa näed tühistatud üritusi ja reise ning mismoodi suhtud suletud koolidesse, on sinu loodud. See, mismoodi sina maailma kirjeldad, mis sildid ja hinnangud annad, on sinu loodud.
Seega ka kõige kibedamal tülitsemise või kellegi süüdistamise hetkel võid proovida korraks peatuda, vaadata oma peeglit ja küsida endalt – mis minus toimub, et mu reaalsuses on tüli, süüdistamine, viha? Luba võtta endal vastutus selle kõige eest, sest jätkuvalt on kõik sinu reaalsuses toimuv sinu peegeldus. Te pidite tülitsema, et sa saaksid näha enda sees olevat ärevust? Hirmu? Viha ja allasurutud emotsioone? Sa pidid saama koondatud, sest Sinus oli juba pikka aega sees hirm töö kaotamise pärast?
Teist süüdistada on hästi mõnus. Egol on hästi mõnus. Oi kui hea oleks, kui “minu praeguses rahapuuduses, töö kaotuses, kitsikuses on süüdi majanduslangus”. Olgu majanduslangus või mitte, mõni kogeb täielikku pankrotti, teine naudib jätkuvalt luksuslikku õhtusööki peenes restoranis. See ei puuduta kõiki ühtemoodi, sest inimesed näevad majanduslangust erinevalt ja läbi selle loovad endale erinevaid kogemusi sellest.
Miski pole must-valge. Sa ise lood värvid oma ellu.
Minu maailm on minu loodud.
Punkt.
Aitab kellegi või millegi süüdistamisest.
Autor: Dali Karat
