Sotsiaalmeediat asendas 18. sajandil väikeses tiraažis trükitud pamflett. Sobib ka sõna „voldik“, sest kahepoolselt mõtetega täidetud leht või paar murti enne levitamist üks või mitu korda kokku. Tulemus meenutas kasinat raamatut. Vorm on muidugi osa sõnumist. Raamatuke lisas kirjapandule tõsiseltvõetavust. Sõnum ise võis olla vaieldav ja ebapiisavalt põhjendatud, olles kantud pigem pulbitsevast kirest.
Praegusega võrreldes, kui suvalisest hetkeemotsioonist võidakse rääkida kogu maailmale, pidi ületama toona enne voldiku valmimist mitu praktilist ja ajalist takistust. Taoline pingutus eeldas tõsist motivatsiooni. Vaev ei lõppenud voldiku trükkimisega, sest seda pidi enamasti isiklikult käest-kätte levitama.
Antud taustateadmine lisab draamat 18. sajandil Lõuna-Prantsusmaal tegutsenud lihuniku iseõppinud tütre Marie Gouze 1791. aastal kirjutatud pamfletile „Naiste ja naisest kodaniku õiguste deklaratsioon„. Pseudonüümi Olympe de Gouges all kirjutatud pöördumises teatab autor, et nii ilu poolest kui ka emade kannatustes vajaliku julguse osas ülimuslik sugu omab kõigevägevama juuresoleku ja egiidi all õiguseid nii naistena kui ka kodanikena. Kokku 17 punktist koosnev deklaratsioon oli suunatud kuninganna Marie Antoinette’ile.
Sõnum sisaldas hoiatust monarhiat ootavast hävingust, kui valitseja ei astu naiste kaitseks vajalikke samme. Autor lisas deklaratsiooni lõppu ühise vara jagamist kajastava abielulepingu näidisvormi. Olympe de Gouges mõisteti hukka kui „ebaloomulik“ naine ja kaks aastat hiljem eemaldaas giljotiin tema pea kehast.
Võiks arvata, et vahepealse paarisaja aastaga toimus palju muutusi. Jah, sõnumivahetuse võimalused arenesid, aga naiste õiguste osas hakkas jää liikuma alles eelmise sajandi keskel. Tööstusrevolutsioon pakkus uut moodi tööd ka naistele ja ühel 1909. aasta veebruari viimasel pühapäeval pidasid ameeriklannad New Yorgis esimest korda naistepäeva.
Sidetehnika arengu tõttu sõnum levis ja naised kogunesid tänavatele õiguseid nõudma ka mõnes Euroopa linnas. Idee jäi aga soiku ja muutus vastumeelseks, kui 1917. aasta Venemaa oktoobrirevolutsiooni järgses infosõjas kaaperdati naistepäev punase poliitika teenistusse.
Alles kusagil 1960. aastatel nõustus läänelik feministlik liikumine tähistama Ida-Euroopas levinud naistepäeva. Samal ajal avastasid ärivaistuga tegelased, et naistega seotud päeva kuvandiga saab edendada naistele ostetavate asjade müüki. Valik sattus poliitiliselt neutraalsemale, veebruari keskel peetavale pühaku valentinipäevale. Kahjuks ei saanud kasu langetõvelased ega mesinikud, kelle jaoks on armastajate kõrval Püha Valentin ka nende eestkostja.
Miks oli vaja maha raiuda Marie Gouze pea, kui tal oli õigus? Põhjus seisneb vales ajastuses. Toona eksisteeris teistsugune soopõhine sotsiaalne kokkulepe. See ei tulenenud niivõrd bioloogiast, kuivõrd argitöödest ja selle kaudu kinnistunud väärtussüsteemist. See rajanes tegelikult olemasolevatele ja arendatavatele töövahenditele. Töö on energia rakendamine millekski kasuliku tegemiseks. Tööriist aitab inimesel energiat paremini rakendada.
Palju rohkem tööriistu oli loodud kodust välja jäävate suurte ülesannete lahendamisele põllumajandusest, tööstuse ja sõjapidamiseni. Tööd olid kehaliselt nõudlikud ja langesid peamiselt meeste kohustuseks. Sellel rajanesid paljud sotsiaalsed arusaamad ja kokkulepped.
Muu hulgas nähti abielus kui institutsioonis naiste ühiskonda kaasamise meetodit. Abiellumisega seati neile rohkesti kohustusi, aga vähe õigusi. Abielu muutis naised alluvateks partneriteks, mille kaudu tagati mehele juurdepääs naise kehale ja tema tööle.
Abielu kui oluline institutsioon suurendas meeste võimekust selleni välja, et ta võis soovi korral oma naist halvasti kohelda. Abielus nähti varjatud töölepingut, mille sõlmib „peremees“ teenistujast „koduperenaise“ kui alluvaga. Et kõik paistaks ilusamana, räägiti perekonnast kui ühiskonna jaoks olulisest tootlikust üksusest. Üksuses oli tööl käiv isa, kodu eest hoolitsev ema ja soovitavalt mitu last.
Tehnika arenguga hakkas tööde soopõhise jaotumise joon hägustuma ja äratas märkama vanaks jäävaid väärtussüsteeme. Lõpuks juhtus 1960. aastatel midagi, mis kiirendas ootel muutuste tempot. Valmis rasestumisvastane hormoontablett, mida naine sai kasutada mehe teadmata. Selleks ajaks oli nädalas umbes kodustele töödele kulunud 60 tunnist kolmandik külmiku ja pesumasina abil kokku hoitud.
Poest sai kasvavas valikus valmistoitu. Kodune rõivaste valmistamise tubliduse demonstratsioon asendus ostetud moeka hooajakaubaga sotsiaalse signaliseerimisega. Koolid võtsid kanda kasvava osa laste kasvatamisest. Lasteta naised läksid ülikooli ja sealt tööle. Märkamatult oli Marie Gouze deklaratsioonist suur osa teoks saamas.
Perekonna ideest kadus tootliku üksuse mõte ja asemele tuli käsitlus kiindumusele rajatud partnerlusest. Koos oldi kodus, pärast tööd, vaadates televiisorit. Suur osa kodutöödest oli automatiseeritud. Mehed võisid häbenemata teha jäänukitena alles jäänu nõndanimetatud naiste kohustusi. Õigemini, neid hakkasid täitma olude sunnil suurenev osa üksikuid mehi.
Sama võib näha naiste poolel. Lapsi ei sünni. Mis edasi saab? Ühendkuningriigi ja Jaapani 65 tehisintellektieksperdi käest küsitud arvamuste põhjal kaob alanud kümnendi lõpuks veel 39 protsenti kodudesse jäänud töödest. Pole võimatu, et varsti ilmub sotsiaalmeediasse pamflett „Inimeste õigusest teha robotite tööd“.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates „Portaal“.
