Mu sõber, kes on värskelt lõpetanud ülikooli ja tahab alustada oma teraapiapraksist, jutustab mulle, et ta täidab oma päevad igasuguste tegevustega, paraku mitmed tuleviku karjääri mõttes olulised asjad on hetkel tagaplaanil. Mu sõbranna on ettevõtja, tal on väga lahedad ideed ja ülikooli lõputöö koerasaba veel ületamata, ta on tegus… ainult et igasuguste muude asjadega, mitte oma lõputööga. Ta leiab end sageli edasi lükkamas seda, mis on tegelikult tema teel oluline.
Seda kirjutades liigub mu pilk väljaprinditud, märkmetega paberihunnikule mu töölaual. Oih, ma oleksin pidanud need muudatused juba ammu arvutisse sisestama, et saaksin selle dokumendi oma tiimiliikmetele saata! Aga ma ei saa – teen ju praegu artiklit tähtsate asjade mitte edasi lükkamisest.
On päevi, kui jaksab ainult tulekahjusid kustutada. Ja nüüd ma räägin endast. Ülehomme on notariaeg – vaatan kiiresti lepingu üle. Homme on viimane päev käibemaksu deklaratsiooni jaoks raamatupidajale paberid saata – pakin asjad kokku ja sõidan postkontorisse. Ja siis on veel terve hunnik riideid, mida ma enam ei vaja ja mille tõstsin hommikul põrandale. On küll juba hilisõhtu ja oleme lapsega kahekesi kodus, aga pakin riidehunniku ja lapse autosse ning viime need väga seiklusrikkal moel konteinerisse. Ohh, kui palju parem tunne! Tekib isegi uudishimu, kas mul on veel mingi hulk riideid, millest võiksin loobuda, et seda kergenduse tunnet veelgi parandada. Oih, aga tegelikult on mul pool aastat ununenud laps lasteaiajärjekorda panna – hoopis see tuleb ära teha, kohe praegu!
Tegelikult võiksid käia asjad natuke teises, tervislikumas rütmis.
Me ju teame, mis on tõesti oluline ja hetkel veel tegemata või pooleli asjad, mis on olulised meie tööelus, suhetes, peres või ärilistes ettevõtmistes. Ja siis on nende kõrval terve hulk vähem olulisi – ja millegipärast valime me liiga sageli lahendamiseks just need! Vaatame meili, helistame, loeme uudiseid ja muud kraami… Samas kui need tõeliselt olulised asjad ei pruugi olla isegi rasked või keerulised, aga meil pole millegipärast lihtsalt piisavalt motivatsiooni!
Joogas siiski võetakse end kokku. Esmalt võetakse kokku kogu teema. Näiteks, ütleme, koduremondi korraldamine. Selle jaoks võetakse hetk järelemõtlemiseks ja tunnetamiseks, ettekujutamiseks. Kui vaja, siis saad kasutada seda minutikest-paari ka selle teema üldise olulisusega kontakti saamiseks. Vahel näiteks läheb see kaotsi, sest see on SULLE isiklikult oluline, mitte perele, ülemusele vms ja siis ongi teema olnud liialt tagaplaanil, sest sellel pole toetajaid. Kui sa tunned ära, et see on tegelikult sulle endale oluline ja sa tead, miks, siis on palju lihtsam leida motivatsiooni asjade käimalükkamiseks ja/või lõpuleviimiseks.
Seejärel võetakse paber (või arvuti) ja kirjutatakse üles kõik teemaga seonduvad märksõnad, mis pähe tulevad. Sellest saab justkui terve mullitäis, terve pilv igasuguseid tegemisi, tähtsamaid ja vähem tähtsaid. Aga nüüd on see pilv mitte üldine udu, vaid konkreetne: uus lamp paigaldada, tapeet magamistuppa, põranda lihvimise korraldamine, prügikasti ost…
Ja siit tekib ka konkreetsem tunnetus, mis on siis ikkagi olulisem, kust pihta hakata, mis järjekorras tegutseda ja keda appi kutsuda või mida kürvale jätte või mille jaoks hoopis raha koguda. Kui nüüd veel igasugused emotsioonid ja “kui äkki…” mõtted kõrvale jätta, härjal sarvist haarata ja tegutsema asuda, jääbki järele puhas efektiivne tegutsemine! Miski ei seisa meie elukvaliteedi parandamisel ees, kui meie ise seda ei tee. Mul oli näiteks viimased kolm kuud plaanis osta terve pakk oma lemmikkomme ja süüa need üksi ära. Ja teate, mis, ma viisin selle just praegu ellu!
Oma eesmärkide prioritiseerimine, enda jaoks udumäest konkreetseks loeteluks tegemine, emotsioonide ja kahtluste kõrvale jätmine – täpsemalt öeldes kõik sellest järele jäänu ongi jooga: puhas sihipärane tegutsemine. Kättevõtmise asi, nagu öeldakse.
Tekst: Merit Raju
