Huvitav kas inimene saab olla rohkem inimene kui ta seda hetkel on? Näiteks kas ta saab olla ise endast naljakam? Kas ta suudab ületada kõikide seniste luuletajate oskuseid armuvalu väljendamisel? Või suudab ületada end sekikuses? Enne kui jõuame nende küsimuste vastusteni olgu kergenduseks öeldud, et suure tõenäosusega ei saa ta olla ise endast rumalam.
Võtkem näiteks stsenaariumi milles kõnnid koridoris ja sulle tuleb vastu Google asutaja Larry Page. Seda juhust ei saa lasta niisama mööduda ning su peast käib läbi paaniline mõte mida Larry’le lausuda. See peaks olema midagi erakordsele olukorrale vastavat. Paraku sinu mõistuse moodustavast ca 300 miljonist mõtteid sünnitavatest ajurakumoodulist ei suuda midagi nutikat genereerida. Aga ära muretse! Elegantse lülitusliigutusega ühendad oma aju miljardite analoogsete moodulitega ja õige pea tuleb sinu pähe hea mõte jutu alustamiseks. Näiteks 14. sajandi Pärsia poeedi Hafez Shirazi loomingu esteetikast. Larry Page’i võib teemavalik üllatada, aga ta kogub end kiiresti, ühendudes samuti täiendavate ajumoodulitega ning vastab, et teda huvitaks eriti arutelu poeedi varasema loomingu osas.
Tehniliselt võimendasid kumbki osapool oma intellekti kümneid, isegi sadu kordi sidestades oma aju ühises planetaarses nutikuseruumis võrgustunud tehisliku ja jätkuvalt kasvava ajupotentsiaaliga. Juhul kui vastu ei tule Larry Page, vaid selleks on keegi teine, lased globaalsel ajupotentsiaalil sepitseda vajaliku sisenduslikkusega luuleread ning manad näole sulni ilme, millele keegi ei suuda vastu seista. Siingi on määravaks väline abi millega miimikalihaseid juhtivad motoorsed närvid allutatakse üliinimlikule saavutusele.
Aasta on 2030 ja tegemist ei ole ulmefilmiga. Hetkel veel on tegemist Ray Kurzweili värskeima visiooniga (emotsionaalne intelligentsus, sealhulgas juba mainitud naljatamise, lembelisuse ja seksikuse dimensioonid.
Ühendades olemasoleva ajupotentsiaali tehislikuga võimendub ka inimese unikaalsus. Sest hetkel domineerivad meie mõttetegevuses teatud mõttemallid, mille üheks põhjuseks peab Kurzweil aju piiratud tegevusruumi luust ümbrises. Väline ja avatud ruumiga ühendus kaotab taolised piirid ja mõtlemine muutub unikaalsemaks. Siin võib Kurzweiliga proovida vaielda, sest mõtlemise viiside sarnasuse taga võib olla kommunikatsiooni efektiivsus keset kõigile ühist keskkonda, sest väga erimoodi mõtlevast inimesest on tihti raske aru saada. Samas aitaks suurenenud võimekus unikaalsematest sõnumitest paremini aru saada.
Kurzweil kasutab näidet seoses muusikaga. Vägevama ajupotentsiaaliga oleme suutelised eristama muusikast rohkem tahke ja neid ka tõhusamalt analüüsima, saavutades sel teel suurema emotsionaalse rahulduse. Sisuliselt liigume suurema täiuslikkuse poole. Kuulus leidur jõuab järelduseni, et kogu inimese areng kuni arvutite leiutamiseni ja seejärel enda liitmine arvutiga on olnud evolutsiooni algupärane keerukuse ja teadlikkuse suurenemisel rajanev mõte. Võib-olla aimab juba keegi kuhu see jutt välja jõuab, sest meile teadaoleva arenguraja lõpus asub valgussõõris kõike nägev ja kõikvõimeline jumalisik. Kurzweil jõuab järelduseni, et tänu arvutitele muutub inimene üha rohkem Jumala sarnaseks. Kes kardab robotite poolt röövitava töö pärast, siis las see tänane tegevus minna. Jumaliku isikuna, sa ei tahaks seda nagunii enam teha. Sest sul on palju täiesti uusi väljakutseid. Millised need on, jäävad täna veel mõistetamatuks. Sest täna oleme tuleviku endast ju rumalamad.
Autor: Kristjan Port
Kuula Kristjan Pordi tehnoloogiakommentaare Raadio 2 eetris E-N kell 13-14 vahel SIIT
