Piirmäära ületamiseks pidi liigiline mitmekesisus olema vähenenud piirkonnas muutunud maakasutuse tõttu vähemalt kümme protsenti. ”See ei tähenda automaatselt, et lävendi ületamisel juhtub kohe midagi kohutavat, kuid see on punkt, kus me arvame, et asjad on veel korras. Sealt edasi ei tea me aga enam täpselt, mis juhtuma hakkab,” selgitas Londoni ülikooli kolledži ökoloog ja uue analüüsi juhtivautor Tim Newbold ERR Novaatorile. Analüüsi kohaselt valitseb taoline ebakindlus 14 uuritud bioomist ehk makroökosüsteemist üheksas.
Samas toonitas ta, et selle üle, kuhu piir täpselt tõmmata, käivad veel teravad vaidlused. Näiteks pidi olema teistes analüüsides ökosüsteemi algsest liigirikkusest olema alles vaid 70 protsenti. Töörühma poolt kasutatud lävendit võib pidada pigem alalhoidlikuks. ”Igal juhul näitavad eksperimendid üha selgemalt, et liigilise mitmekesisuse kaotus avaldab mõju ökosüsteemide funktsioneerimisele ja seda mitte heas mõttes,” lisas Newbold. Muu hulgas võib oodata, et väheneb nende suutlikkus pakkuda erinevaid ökosüsteemi teenuseid.
See mõjutab aga ka inimeste enda heaolu. Piirkondades, mis on kaotanud liigirikkusest enam kui kümme protsenti, elab aga veidi enam kui 70 protsenti maailma rahvastikust. Tasuta pakutavad teenused hõlmavad muu hulgas õistaimede tolmendamist, mis muudab võimalikuks toidu kasvatamise, pinnase erosiooni ja üleujutuste ennetamist, prügi lagundamist jms. Näiteks põllukultuuride tehislik tolmendamine läheks möödunud aastal ilmunud analüüsi kohaselt aastas maksma 4,3-20,2 triljonit dollarit.
Mees lisas, et kui mõnede ökosüsteemi funktsioonide ja teenuste asendamise maksumuse arvutamine liigilise mitmekesisuse kaotuse rahalise kahju ulatust, on teistel puhkudel, näiteks veekvaliteedi säilitamise puhul, sõna otseses mõttes hoomamatu. ”Kuid arvan või vähemalt loodan, et inimesed mõistavad nende tähtsust,” mõtiskles Newbold.
Ökoloog tõi välja, et liigikadu ei pruugi mõjutada ökosüsteeme otsekohe. ”Suurem liigirikkus toetab ökosüsteemide funktsioneerimist teiste keskkonnamuutuste korral, kujutades teatavat puhvrit. Arvestades, et meid ootavad tulevatel kümnenditel niigi kliimamuutused, seab muude tegurite toimuv liigikadu küsimärgi alla ökosüsteemide jätkusuutlikkuse,” nentis Newbold. Samas rõhutas ta aga taas, et liigilise mitmekesisuse vähenemine vähendab nendevastupidavust erinevas paigus erineval määral. Teisisõnu teavad teadlased taas, mida nad ei tea.
Sellele vaatamata võib pidada Newboldi ja tema kolleegi analüüsi üheks kõige mahukamaks inimtegevuse tõttu toimunud liigilise mitmekesisuse kadu kaardistavaks tööks, mis tänaseks ilmunud. Alusandmetena kasutati kokku 39 100 liigi arvukuse kohta käivaid andmeid 18 600 maailma eri paigust.
Uurimuse kohaselt on eelpool mainitud planetaarne piir ületatud 58 protsendil planeedi maismaast. Keskmiselt on maakasutuse muutuste tõttu vähenenud liigiline mitmekesisus 84,6 protsenti. Ent isegi juhul, kui arvata sinna uued, piirkonna hiljem asustanud liigid, moodustab elurikkus algsest alla 88 protsendi. Ootuspäraselt on kõige enam kannatanud rohtlad, mille mullastik soosib intensiivset põlluharimist ja kõige vähem tundravöönd.
”Muidugi jääb meil üle loota, et suudame looduskaitsealade loomise ja algsete maastike taastamisega ökosüsteemide kestlikkust taas tõsta, kuid see on mõttetu, kui me samal ajal mujal oma tegevusega liigikadu soosime,” nentis Newbold.
Uurimus ilmus ajakirjas Science.
Toimetas: Jaan-Juhan Oidermaa, ERR Novaatori teadusajakirjanik
Allikas: ERR Novaator
Kuula ka Tampere Ülikooli doktorandi ja jätkusuutlikkuse asjatundja Rea Rausi huvitavat ja harivat arutelu teemal “Jätkusuutlikku elu võimalikkusest planeedil Maa” Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!” – R2 arhiivist leiad arutelu esimese osa ja teise osa.
