Lepime kõigepealt kokku, et kasutame sõna “probleem” asemel sõna “väljakutse”, sest kui ma küsin kõrgemate jõudude käest, kuidas seda probleemi lahendada, saan esimeseks vastuseks vastu küsimuse, et mis asi see probleem on. Me ei tea, mis asi see on. Peame endale meelde tuletama, et me ise valime endale väljakutsed ja viisid, kuidas nendega hakkama saada.
Me oleme kinni probleemi küljes, selle asemel et mõtiskleda, kuidas lahendada väljakutse. Pigem mõtleme, kui hirmus see on, ning niimoodi jääb väljakutse lahendamata, kuna me muudkui muretseme, et mis juhtub ja mida teised ütlevad ja mõtlevad, kui ma teatud asjadega hakkama ei saa. Hakkame näiteks halama, et appi-appi, mis siis saab, kui nüüd ei saa pangalaenu tagasi maksta. No mis siis saab – võetakse kodu ära, lähed lastega tänavale. Kui sa tunned pidevat hirmu kodu äravõtmise pärast, siis mida sa teed? Sa ju toidad seda hirmu, lood sellega oma isiklikku reaalsust. Kuni sa hirmsasti selle hirmu küljes kinni oled ja muudkui tunned seda hirmu, siis võetaksegi ära, sest seal, kus me oma teadvuse hoiame, sinna meie energia ka läheb.
Nii mõnigi ütleb, et ei saagi normaalselt elada, kuna kogu aeg peab mõtlema, kuidas pangalaenu ära maksta. See pangalaenu äramaksmine ongi omamoodi väljakutse. Praeguse aja põhilised argipäeva väljakutsed on aja- ja rahapuudus. Raskes olukorras tasub hakata positiivselt manifesteerima, endale kujustama, et sul üks või teine hea asi on juba olemas. See aitab meele maha rahustada ja annab tunde, et sa oled kõigest hoolimata hoitud. Positiivne kujustamine aitab ka kiiremini reaalsete sammudeni jõuda, et elu paremaks ja külluslikumaks muuta.
Allikas: “Loomise õpetus 2”, kirjastus Pilgrim
