• Enne söömise alustamist võta hetk ja nuusuta toitu, mida sööma hakkad, ning luba endal toidu head lõhna nautida.
• Kuula oma keha pärast sööki. Keha annab tegelikult häid märguandeid, kui miski ei sobi.
• Proovi võimalusel süüa aeglaselt, keskendudes toidu maitsetele, tekstuurile ja värvidele!
• Kuula oma keha, mille järele tal isu on! Mõnikord küsib keha mingit toitu, mõnikord on isutunde taga janu, aga mõnikord hoopis väsimus, tüdimus või mõni muu rahuldamata emotsionaalne vajadus!
• Kui kipud kiirustamise tõttu söögikordi vahele jätma, plaani söögiajad ja toidu valik eelmisel õhtul või kogu nädala peale ette. Siis ei pea kiirel ajal mõtlema, mida ja millal süüa.
• Kui märkad, et oled pisut närviline või on raske keskenduda, küsi endalt, ega sul äkki kõht tühi ole. Kui see on põhjuseks, siis pista midagi põske.
• Endale oluliste inimestega koos söömine võib teha toidu nauditavamaks, tugevdada suhteid ning kasvatada heaolutunnet.
„Ma ei jõua hommikuti süüa ja lõunasöök ei ole ka koolis suurem asi. Vahel mõtlen, et mul ei olegi vaja nii palju süüa. Tihti hakkab mul päeval pea valutama ja mõte läheb tunnis uitama … eriti heade söökide peale. Ma ei teagi enam, kuidas on normaalne süüa. Mida teha?“
• Panen endale juba õhtul kotti mõne puuvilja, juurvilja, tervisliku näksi.
• Mõtlen läbi, mida ma hommikuti nädala jooksul süüa võiks ja katsun enda päevaplaani niimoodi sättida, et hommikusöögiks jääks kasvõi 15 minutit.
Normaalne on süüa siis, kui kõht on tühi, ja lõpetada söömine, kui kõht on täis. Normaalne on süüa kolm korda päevas, aga ka neli või viis korda päevas. Normaalne on erineva suurusega toidukorrad ja ka näksimine. Normaalne on süüa hommikul, päeval ja ka õhtul pärast kuut. Kogus on erinevatel inimestel ja ka erinevatel eluetappidel erinev. Toidust saadav energia peab katma organismi põhiainevahetuse (keha tööks kuluv energia) ning kehaliseks ja vaimseks tööks vajaliku energiakoguse. Toiduenergia vajadus sõltub inimese soost, east, kehamassist, ainevahetuse eripärast, kliimast jms. Kõige rohkem mõjutab toiduenergia vajadust kehaline koormus. Normaalne on süüa kõiki toidugruppe – rasvu, süsivesikuid ja valke. Ükskõik millise toidugrupi väljajätmine on tervisele halb.
Miks on nii, et toit ja söömisega seotud teemad tiirlevad mul kogu aeg peas ja ma ei saa neist lahti? Plaanin peas pidevalt järgmist söögikorda ja tunnen vajadust pidevalt midagi näksida. Söön tihti ka siis, kui kõht on eelmisest toidukorrast täis. Mida teha, et sellest lahti saada?
Julgustan endalt küsima, millal see muutus esile tuli ja mis veel samal ajal enda elus toimus. Kui murekoht algas seoses toitumise muutusega – näiteks hakkasid piirama mingil viisil oma toitumist –, siis see võib seletada ka toidu ümber keerlevate mõtete sageduse tõusu. Kui ilmneb alatarbimine energia mõttes või toidu kaudu saadakse vähem mingisuguseid toitaineid, siis ajule ei pruugi see olukord meeldida ning nii tekivadki isud ja sagedased mõtted toidust. Kui märkad, et kõht on füüsiliselt täis, aga ikka tahaks midagi näksida, siis tasub mõelda selle peale, mis võib puudu olla. Võib-olla oli eelmine päev olnud toiduvaene, sõid liiga vähe või ühekülgselt või toiduga seotud kogemusest jäi puudu nauding.
Kui antud probleem on kerkinud esile emotsionaalselt keerulise olukorraga seoses, siis söömine on üks viise, kuidas me püüame emotsioonidega toime tulla. See võib samuti seletada näksimisvajadust.
Näksimisisu võib emotsioonidest lähtuvalt tekkida näiteks siis, kui häirib mingi kohustus, mida on edasi lükatud ja jätkuvalt lükatakse edasi näksimisega. Või on hoopis igav, ka see tekitab mõnikord isu söögi järele. Need on hästi loomulikud kogemused ning siin ongi enda valik, kas näksid edasi, mis võib ka olla täiesti okei, või siis toimetad selle olukorraga edasi: võtad edasilükatud kohustuse tegemisele, leiad igavusele muud leevendust või siis mõlemat ehk näksid JA tegeled emotsionaalse vajaduse rahuldamisega ka muul viisil. Näksimisvajadust märgates tasub olla endaga sõbralik ja mõistev ning hoolitseda oma erinevate vajaduste eest.
Miks üldse söömishäired tekivad?
Selleks et söömishäired välja lööks, on vaja ebasoodsate tingimuste kokkulangemist. Ühelt poolt mõjutab haigestumise riski bioloogiline haavatavus, näiteks emotsionaalne tundlikkus. Teiselt poolt on oluline ka keskkonna mõju, näiteks enda keha suhtes ebakindlust soodustav meedia või välimuse, keha kritiseerimine kellegi poolt. Kui bioloogiline haavatavus ja keskkonnast kogetud ebasoodsad signaalid kokku langevad, võibki vallanduda söömishäire. Näiteks kui inimene on juba loomult hästi püüdlik ja kohusetundlik ning tahab kõike õigesti teha, mis on isiksuslik eripära või inimesele omane viis toimida, siis kui ta saab lisaks meediast erinevaid signaale selle kohta, kuidas peaks toituma või oma keha muutma, siis see loob mõistetavalt haavatavat pinnast haigestumiseks. Ning kui siis selle haavatavuse taustal kogeb inimene midagi veel, millega on raske toime tulla, näiteks mingit kriisiolukorda, mis tekitab täiendavat kohanemise vajadust, võib see kõik ressursid ammendada. Nii võibki inimene pöörduda toitumise piiramise poole, et justkui midagigi õigesti teha, ennast turvalisemalt tunda. Ning siis võibki ka haigus vallanduda.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust „KRIIS – MIS SIIS?!“
