Sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu, kirjutas Henrik Visnapuu pisut enam kui sajand tagasi. Kas Eestimaa tiivulised saavad selle vana värsikatkega tänavu nõustuda? Linnuökoloog Marko Mägi sõnul võib eriolukord linnalindude toidulauda mõjutada. Erakordselt vara saabunud rändlindude pesitsemist takistab aga külm ilm, vahendab Novaator.err.ee.
Kas on olemas selgeid märke selle kohta, et lindude elus on midagi teisiti kui tavaliselt?
Kui vaadata tänavust linnukevadet, siis jah. Elu on natukene teistsugune olnud kui tavaliselt, kuna meil oli väga soe ja soodne talv ja paljud linnud otsustasid talvitumisaladelt meile naasta tavapärastest varem. Kui mõnel aastal on rändlinnud hakanud saabuma alates märtsi keskpaigast ja suurem mass jõuab kohale aprilli keskel või teises pooles, siis tänavu olid esimesed linnud siin juba veebruari lõpus või märtsi alguses. Võib öelda, et nad olid kohal tavapärasest paar nädalat varem.
Kas see tähendab, et ka pesitsemine on alanud harilikust ajast varem?
Seda on keeruline öelda. Need linnud, kes meil niikuinii aasta läbi kohal olid, nemad hakkasid pesitsema samal ajal kui ikka. Rändelt saabujate puhul näitab aeg, kas nad hakkavad varem pesitsema või mitte. Paar nädalat tagasi oli väga soe ilm ja paljud linnud kindlasti juba mõtlesid pesitsemisega alustada. Hiljutise ilmamuutusega kaasnenud jahedus aga pani nad ilmselt ümber mõtlema ja munemise algusega pigem viivitama. Pesi võivad nad küll ehitada, aga munemisega ei pruugi nad lähipäevadel alustada, vaid ootavad kuni ilmad jälle soojaks lähevad.
Uuringud on näidanud, et linnud on väga nutikad leidmaks optimaalseid marsruute oma erinevate kodumaade vahel ja läbivad neid hunnituid teekondi mitte niisama asja eest teist taga, vaid selleks, et saada ligi elutähtsatele ressurssidele – süüa, juua, paljuneda. Osa rändeteest on neil piltlikult öeldes “geenidesse salvestatud”, osa aga seotud parasjagu keskkonnas toimuvaga ja rändeteed võivad ka üsna drastiliselt muutuda näiteks siis, kui ilmastik soojeneb. Talvitusaladel viibides aga ei pruugi info suvekodus toimuvast nendeni jõuda ja siis võivad linnud hiljaks jääda. Kas meie lindudega on ka seda juhtunud?
Jaa, konkreetselt on väga raske näiteid tuua, aga üldiselt küll oleme Põhja-Euroopas viimaste aastakümnete jooksul täheldanud, et kliima soojenedes on kevaded meil üha varasemaks muutunud.
Kaugel Aafrikas talvituvad linnud ei saa aru, et meil juba kevad käes on ja asuvad teele tavapärasel ajal. See tähendab, et nad võivad kohale jõuda liiga hilja – ajal, mil meil on toidurohkus juba suhteliselt hea ja poegade kasvatamise periood peaks olema käes. Alles saabunuina peavad nad esmalt alustama pesa ehitamise ja munemise ja haudumisega ja võivad seetõttu kõige parema pesitsusaja maha magada.
Küll aga on teatud märke, et linnud on hakanud vaikselt aru saama, et midagi on muutumas ja ka mitmed meil pesitsevad liigid jõuavad aasta-aastalt üha varem pesitsusaladele. Eestist näiteks rasvatihane ja must-kärbsenäpp on pesitsemisega alustanud nädal aega varem kui 50 aastat tagasi ja kuldnokk isegi 11 päeva varem kui 50 aastat tagasi, seega teatud muutusi on näha.
Inimese jaoks võib nädalane või natukene pikem ajaline nihe tunduda suhteliselt väikesena. Meist märksa kiirema elutempoga linnu jaoks on aga ühe nädalane muutus väga oluline. Iseküsimus on see, kas see kohanemine on piisav, et suurte muutustega toime tulla. Seda saame teada alles aastate pärast, kas lindudel on varasemast pesitsemisest tolku või mitte, aga vähemasti nad üritavad selle soojenemisega sammu käia.
Teie toimetataval Linnuvaatleja.ee leheküljel on põnev kokkuvõte valgepõsk-lagle uuringust, mille tulemusena täheldati, et Hollandi ja Siberi vahel rändavad isendid on suuremad, nende ainevahetus on kiirem ja nende pojad küpsevad nobedamalt kui isenditel, kes on põllumaade suurenedes end püsivalt sisse seadnud Hollandis ja rändamise lõpetanud. Need muutused on olnud üsna kiired ja võib järeldada, et rändest loobumine võib tuua kaasa kiired muutused ka füsioloogias. Kas ka Eestis on rändlindude populatsioone, kes on asunud viljelema paikset eluviisi?
Eestis me hetkel selliseid muutuseid veel ei tähelda nagu Hollandis ja teistes Kesk-Euroopa riikides pesitsevate valgepõsk-laglede puhul. Küll aga näitavad prognoosid, et kui kevade soojenemine ja üldse kliima soojenemine sama tempoga jätkuvad, siis 50 aasta pärast võime olla täpselt samasuguse probleemi ees, et linnud, kes on meil läbirändajad või peaksid siin ainult kevadisel või suvisel ajal olema, ei lendagi enam ära. Laias laastus võib öelda, et need muutused on suhteliselt ettenägematud.
Kui lagled peaksid ka meil aastaringselt paigal olema, siis kõige suuremat meelehärmi hakkab see kindlasti tegema põllumeestele, sest lagled on väga maiad kevadel tärkavate põldude peal oma kõhtu täitma.
Kas ja mil määral lennuliikluse vähenemine rändlindusid mõjutab?
Lennuliiklus linde väga ei häiri: kui lennukid lendavad ligi kümne kilomeetri kõrgusel, siis linnud nii kõrgele ei tõuse. Küll aga on teada, et lennujaamades võib olla probleeme just rändeperioodidel, sest lennujaamad on väga hooldatud madalmuruse alaga ja seal võib paljudele lindudele näida, et need on väga sobilikud toitumiskohad ja nad võivad lennuväljadele maanduda. On aga teada, et lennukid ja linnud väga hästi kokku ei käi. Lennujaamadest üritatakse neid väga kiiresti ära ajada ja mitte lasta neil maanduda.
Võiks arvata, et kui praegu on lennuliiklus vähenenud, võiks ka lindudel lennujaamades parem elu olla. Siiski olen üsna kindel, et lennujaamade omanikud ei ole lindude tõrjet hooletusse jätnud. Kui nad selle praegu tegemata jätaks, siis võikski lindudel süveneda arusaam, et lennujaamad on nende jaoks sama head toitumiskohad kui põllud.
Eestis pole välikohvikute aeg veel kätte jõudnud, aga kui see hetk saabub ja eriolukord on endiselt jõus, siis jääb linnalindude toidulaud harjumuspärasest oluliselt kasinamaks. Toidujäätmed laudadel ja prügikastides on kordades ebatõenäolisem leid, kui näiteks varblased, kajakad või varesed harjunud on. Näljaseid nokkasid koorub aina juurde. Heatahtlik inimene võib hakata mõtlema, et äkki peaks oma akna taga olevat toidumajakest ka suvel käigus hoidma, et sulelistele lisatoitu pakkuda. Mis on selle mõtteviisi head ja vead?
Hea on selle mõtteviisi juures see, et inimene vähemalt mõtleb, et linnalinnul ja linnaloodusel on ka oma koht siin meie kõrval ja seda ei saa kindlasti pahaks panna, et inimene üritab loodust aidata. Küll aga tasub linnalooduse abistamisel olla väga ettevaatlik, sest kõik linnud ja ka imetajad, kes linnadesse tulevad on niikuinii väga head kohanejad ja kasutavad linna olusid enda huvides ära.
Kui see toidubaas peaks ka vähenema: kui tõesti ei ole välikohvikuid, välisöömakohti või prügikastides peaks toitu vähemaks jääma, siis mina julgen arvata, et linnaeluga kohanenud linnalinnul sellega raskusi ei kaasne.
Linnakeskkonnas on ka väga palju muid kohti, kust toitu hankida – meil on rohealad ja pargid, kust paljud linnud leiavad endale toitu. Linnamaastik on üldiselt väga mitmekesine, äärelinna aladelt on võimalik lindudel siiski endale kõhutäit leida ja nad ei pruugi püsida ühes piirkonnas.
Kui inimene leiab, et nüüd on lindudel hakanud linnades halvemini minema ja et neil ole võimalik inimese käest nii palju süüa saada kui harjumuspärane, siis mina ütleksin, et see on suuresti iga inimese enda südametunnistuse asi, kas ta toidab loodust lisaks või mitte.
Minu soovitus on, et sellisel perioodil kui meil külma ilma ei ole ja lund paksult maas ei ole, võiks siiski hoiduda lindudele lisatoidu pakkumiseks just sellepärast, et linnalooduses arvukalt esindatud linnud on võimelised iseseisvalt hakkama saama.
Allikas: Eestlaste tehtud äpp lubab sul teada saada, milline lind metsas laulab
