Reuters avaldas hiljuti uudise, et USAs leiti patsiendil bakter, mis on resistentne kolistiinile, mida nimetatakse n-ö viimase võimaluse antibiootikumiks. Mida see leid näitab?
Ühe isoleeritud leiu tähtsuse kohta on raske midagi öelda. Pigem arvan, et ajakirjandus on sellest leiust lihtsalt suure uudise välja pressinud, sest USA haiguskontrolli (CDC) direktor rääkis oma sõnavõtus üldisest ja pidevast antibiootikumiresistentsuse taseme tõusust. Ta ütles, et teatud bakteriliikidel on murettekitav resistentsuse tõus nii Ameerika Ühendriikides kui ka mujal maailmas.
Selle kõnealuse n-ö superbakteri tüvi on ravitav mitmete tavapäraste antibiootikumidega, mida ka kasutatakse. Resistentsuse tõus on tõesti asi, mille pärast peaksime muret tundma, aga kriitilist sündmust sel korral ei olnud. Pigem arvan, et palju kriitilisem oli eelmise aasta novembris avaldatud publikatsioon. Lõuna-Hiinas leiti soolekepikesel (Escherichia coli) kolistiini suhtes resistentsus, mis levis väga kergelt ühelt bakteriliigilt teisele. Seda leiti loomakasvatussaadustest ligi 20 protsendil proovidest. Inimeste proovides oli seda 0,1 protsenti. Lõuna-Hiinas on resistentsus ka muudele antibiootikumidele kõrge. See on koht, kus meil tõesti võivad hakata tekkima tüved, mida enam ravida ei saa või mida on raske ravida. Eks inimesed reisivad ja veavad need bakterid üle maakera ka laiali.
Kas reservantibiootikume on veel või kolistiin ongi viimane võimalus?
Häda on selles, et reservid hakkavad otsa saama. Kui oli paremaid antibiootikume võtta, jäi kolistiini suurem kasutus veterinaariasse. Inimesele on selle kasutamine tagasi tulnud, kuna lihtsalt muid töötavaid antibiootikume polnud võtta. Seda on raske öelda, mida reservist võtta saaks. Meil on antibiootikume, mis on näiteks toksilisuse põhjustel välja töötamisel läbi kukkunud. Kui nüüd olukord läheb tõesti väga kriitiliseks, siis peame oluliselt alandama oma ravimiohutuse standardeid. Siis võib-olla on meil jälle midagi riiulilt võtta. Praeguste standardite järgi ei ole.
Missugused on Eestis lood antibiootikumiresistentsusega?
Kui vaadata antibiootikumide kasutamist Euroopas, siis Eesti on vähesema kasutamisega riike. Seda nii meditsiinisüsteemis kui veterinaarias, kuigi veterinaaria puhul on viimastel aastatel olnud muret tekitav tõus. Üldiselt seal, kus on väiksem kasutus, on ka resistentsuse tase väiksem. Nii kasutamise kui resistentsuse osas on Euroopas põhja-lõuna suunaline gradient –põhjas kasutatakse antibiootikume vähem ja ka resistentsust on vähem kui Lõunas.
Arvestades, et inimesed liiguvad palju, siis kui kiiresti võib olukord Eestis palju kehvemaks minna?
Kui haiglasse satub patsient, kes kuskilt mingi raske tüve sisse toob, siis võib olukord tõesti kiiresti väga hulluks minna. Need on kõik natuke juhuslikud sündmused, mida on raske ennustada. Ühes uuringus jälgiti kui kiiresti koloniseerib Hollandist Indiasse läinud inimest resistentne soolekepike. Tüüpilised koloniseerimise ajad, kus seda Indias levinud resistentset tüve hakati soolest leidma, olid kaks-kolm päeva. Seega, reisil võib saada koloniseeritud resistentsete bakteritega küll.
Millega peaksid Eesti arstid antibiootikume välja kirjutades arvestama?
Meie meditsiinisüsteem on antibiootikume kasutanud suhteliselt mõistlikult, kuigi juhtumeid on kindlasti, kus n-ö pehmete sümptomite puhul antakse liiga kergekäeliselt antibiootikume. Eks arstidele on koostatud ravijuhendeid ja antud soovitusi, kuidas antibiootikumide kasutamine mõõdukana hoida.
Kas ja kui palju kasutatakse Eestis kolistiini, kuna muud antibiootikumid ei aita?
Ei tea, aga kindlasti ei ole see väga sage. Paraku tõuseb ka meil tasapisi karbapeneemide ja tsefalosporiinide vastane resistentsus, millest tihti järgmine etapp ongi kolistiin.
Kuidas suhtuda väitesse, et oleme sisenemas antibiootikumide järgsesse aega?
Kogu selle temaatika juures küsitakse alati ennustust, mis nüüd juhtuma hakkab. Näiteks kardeti üheksakümnendate keskel, et antibiootikumiresistentsus võib kujuneda väga suureks probleemiks, aga me ei oskagi seletada, miks metitsilliinile resistentne Staphylococcus aureus ei muutunud vankomütsiiniresistentseks. Need on sellised protsessid, mida on raske ennustada, aga kui need asjad juhtuvad, võivad tagajärjed olla katastroofilised. Me ei oska öelda, millal asi hulluks läheb, aga asi läheb pidevalt halvemaks, sest resitsentsuse tõus on pidev.
Ajakiri Nature avaldas hiljuti uuringu, mille järgi Harvardi ülikooli keemikud suutsid täiesti algusest peale luua populaarsele antibiootikumile erütromütsiin sarnased molekulid, mis suudavad võidelda nende bakteritega, mis on juba seniste ravimite vastu immuunsed. Kuidas sellisesse uudisesse suhtuda?
Kahjuks on meie praegused niinimetatud uued antibiootikumid põhiliselt olemasolevate antibiootikumirühmade modifitseeritud variandid ja nende vastu tekib uuesti resistentsus väga kiiresti. Põhimõtteliselt uusi antibiootikumirühmi on meil väga vähe, neid praktiliselt polegi või on nad väga varajases arenguetapis. Erütromütsiin ja tema derivaadid on meil kasutuses olnud aastakümneid ja see on üks tavalisim antibiootikumide rühm, mida kasutatakse palju.
Milline on ravimifirmade huvi tegeleda uute antibiootikumide väljatöötamisega?
Huvi on kindlasti, aga väga palju on olnud läbikukkumisi. Teaduskirjanduses on paar suuremat ravimifirmat oma läbikukkumistest kirjutanud ja põhjuseks on bakterid, mille ümber on kaks membraani. Nendesse on antibiootikume väga raske sisse saada. Edu on olnud väike ja see on entusiasmi vähendanud. Kindlasti on ravimifirmade jaoks probleemiks ka see, et antibiootikumid on odavad ja kui nad tulevad uue antibiootikumiga turule, siis haigekassad pole nõus selle eest väga palju raha välja käima olukorras, kus kriisi veel saabunud pole ja keegi ei tea, millal kriis tuleb. Arstid ja tervishoiusüsteem tahavad uusi ravimeid reservis hoida, mis on mõistlik, et mitte rikkuda uut asja kohe massiliselt kasutama hakates ära, aga ärilisest seisukohast töötab see väljatöötamisele vastu.
Allikas: Kliinik.ee
