Juuli alguses Polli Talu Loomingulises Keskuses toimunud tantsuseminaril osalevad naised, kes Läbi Cornelia juhendatud tantsimise soovivad avardada vaadet oma kehale. Cornelia sõnul on meie keha Jumaliku tempel, mis astub tänapäeval rohkem esile jumalanna kujul. “Keha iga osa on ühtsuse osa – ilma tähtsuse järjekorrata ja ometi on süda templi kõige püham osa – väga eriline ruum. Kui me tantsime tantsu südamest, sirutume me Kõigekõrgema poole,” lisab autor.
Tants kui vaimne tee
Tantsul on palju mõõtmeid – ta läbistab erinevaid kihte, puudutab südant ja silmapiire. Tants muudab meie olemise voolavamaks ja näitab meile, et kõik on voolamises. Tants austab keha. Cornelia Freise vastas meelsasti Alkeemia küsimustele.
Kuidas jõudsite ise tantsuni, mis viis Teid selle raamatu kirjutamiseni?
Ühe kriisi ajel, mis halvas mind, kui olin 27-aastane ja lõpetamas juristi õpinguid, külastasin Šotimaal Findhorni kommuuni. Seal puutusin kokku ringtantsude ja ühe raamatuga, mille autorit, oma vaimset õpetajat, õppisin tundma pool aastat hiljem Londonis. See kohtumine muutis kogu mu elu. Hakkasin otsima kontakti spirituaalsusest huvitatud inimestega 1984. aastal – ajal, mil sellekohast kirjandust leidus veel vähe. Nende inimeste tantsulust haaras mind kaasa. Sammud olid mul hästi meelde jäänud ja me hakkasime kohtuma ning tantsima minu ühikatoas.
Osalesin tol ajajärgul mitmetel ringtantsu kursustel ja lõpetasin paralleelselt ka juristi õpingud. Mõistsin, miks ma olin valinud just juura ja sellega oli see teema minu jaoks ammendatud. Kuid ei teadnud, mida ma tahtnuks või pidanuks juristitöö asemel tegema. Nii olin mõni aeg tööta ja osalesin teadlasena Bremeni Ülikoolis emaduse uuringus.
Samal ajal lõpetasin Biodanza tantsuteraapia täiendkoolituse, omamata siiski plaani sellega tegelema hakata. Pärast seitse aastat kestnud ebakindlust leidsin endas 1992.a. julguse ja hakkasin iseseisvalt pakkuma tantsuteraapiat. Sellest ajast alates elatungi ma sellest. Juba noorena diskodel käimise ajast oli tantsimine olnud minu viis tunda ennast täiesti vaba ja kõigega ühendatuna.
Impulsi raamatu kirjutamiseks sain ühelt kirjastajalt, kes oli lugenud minu erinevaid artikleid koduleheküljel ning küsis, kas ma ei tahaks kirjutada raamatut. Olin juba mõnda aega talletanud tantsijate kogemusi ja neid veidi ka süstematiseerinud. Nii asusingi kirjutama. Selle kirjastajaga me küll raamatuni ei jõudnud, kuid tema asemele ilmus teine.
Teete Eestis juba üheksandat suve tantsuseminare, miks just siin?
Polli Talu Loomingulise Keskuse perenaise Marika Blossfeldt’iga tutvusin ühe sakslanna kaudu, kes minu kursustel tantsib. Nemad tunnevad teineteist juba noorusest. Tantsida Eestis ainult sakslannadega ei olnud mul tahtmist, minu jaoks on oluline erinevate kultuuride ja vaatenurkade kokkusaamine. See on meil huvitaval kombel suurepäraselt õnnestunud. Eesti naised tunnevad tantsu kui sügavust ja tervenemist vahendava meediumi vastu suurt huvi.
Kuidas defineerite tantsu ja mis on tegelikult tantsimine?
Tants võib olla kõik – vaba muusikata liikumine, konkreetselt järjestatud liigutused, rituaalsed liikumisvormid nagu ringtantsud. Minu jaoks on tants ühendatud alati sisemise suundumusega pühadusele. Tants on südant avav palve liikumises; palve, mis ei ole ette kirjutatud ühegi religiooni tõekspidamiste poolt.
Kui palju vajab inimene/naine tantsimist ja mida selle kaudu saab väljendada, millest vabaneda?
Tantsus muutub meie olemine voolavaks, oleme vähem jäigad, sest tants haarab kaasa meie keha. Nii on meil võimalik rohkem jõuda kohale iseendas ja olla käesolevas hetkes. See hetk on ju tegelikult ainuke, mis reaalselt eksisteerib ja seega ka ainuke silmapilk, kus saame midagi lahti lasta – kehalisi pingeid, tundeid, meeleseisundeid. Pühendudes liikumisele õpime pühendunud olema ka igapäevaelus, olema õrnemad ja ühtaegu selgemad.
Pärast tantsuseminari tantsib igaüks omaette ka kodus? Koostantsimisel on kindel eesmärk?
See on erinev, mõned naised tantsivad ka oma igapäevaelus, teised mitte. Siiski on ühise suvise tantsunädala mõju naistele kestvam – see julgustab teadvustama ja väljendama oma tundeid. Ja laseb end tunda kõiksuses alalhoitud ja kaitstuna. Meie, naiste aimdused ja taju erineb tihtipeale sellest, mida hinnatakse meie kultuuris kõrgelt n-ö välispidiselt. Koos teiste naistega veedetud ühine aeg lubab tulla enam esiplaanile sisemisel tasandil. Seda austatakse. On võimalik tajuda, kuidas välised muutused saavad alguse seestpoolt – hinge tasandilt. See on väärt teadmine, mis toetab meid meie igapäevaelus.
Kui oluline on keha vägi, selle tundmine ja naiselikkus igapäevaelus?
Keha on koht, kus viibib-elab meie hing. See on koht, kus saavad toimuda meie elumustrite muutused, kui vaadelda oma elu ja teadvustada, mis selles õigupoolest toimub. Naiste jaoks on keha eriti oluline, sest meil on võime sünnitada ehk luua oma olemisega uut elupaika teisele hingele. Sellest võimest tingituna on naised teatud viisil alati puhtad. Nende tšakrates ei ole vaja tekitada pühadust spirituaalsete harjutustega – see on seal juba algupäraselt olemas.
Usalduslik suhe oma kehaga võimaldab meil tulla ja olla rohkem kohal oma elus. Tihti annab keha märku, kui miskit on häälest ära – näiteks midagi kusagil pistab või vaevab. Siis on vaja end kuulata ja vaadata rohkem sissepoole, et aru saada, mis muutmist vajab. Keha on koht, kus toimub sisemise ja välimise vaheline suhtlemine.
Kuidas tundub eesti naine võrreldes saksa naisega? Avatum, emotsionaalsem või vaoshoitum?
Eestlannadel on uskumatult hea rütmitunne ja musikaalsus, mis lihtsustab ringtantsude õppimist ja ka ühtsuse tunde tekkimist grupis. Seevastu oma tunnete vaba väljendamine tantsu kaudu ei ole paljude jaoks niisama lihtne, kuid see muutub ajapikku. Tajun eestlannasid positiivses mõttes vaiksetena, mis väljendub selles, et tantsude vahepeal ei räägita pidevalt. See lihtsustab sügavuti minekut.
See on raamat naiste tantsust ja tantsimisest. Kuhu jäävad mehed?
Saksamaal käib vahetevahel tantsimas ka mehi, kellele meeldib tantsida ja kelle meel on avatud. Siiski, nagu juba eelpool öeldud, on naise keha eriline ja ka tantsimine ainult naiste keskel on erinev. Eriti praegusel ajal on meil vaja ühendusi ja aega, kus naised saaksid olla koos, ilma omavahel konkureerimata. Meeste kohaloluta on see lihtsam.
Sedalaadi tantsimisel on suures plaanis seos ka seksuaalsuse kui loomise väe ja saladusega. Seksuaalsus on naiselik müsteerium, mis on meie tavaarusaamast mõõtmatult avaram ja mitmekesisem.
Tekst: Terje Metsavas
