Katkend raamatust “Tants veega. Õpi taasatama ja kasutama vee elujõudu”. 1. peatükk
Vee olemus
Viktor Schauberger (1885–1958) kuulus 20. sajandi kõige sügavama haardega mõtlejate hulka. Tema suurimaks eeliseks oli asjaolu, et tal puudus traditsioonilistel teadusdogmadel põhinev koolitus. Schauberger sai oma kaemused Austria metsades loodust ja iseäranis vett jälgides. Ta omandas niivõrd avara arusaamise energiat kandvatest jõududest vees, et tuli toime praeguseni ületamata vägitükkidega. Tema usutunnistuseks sai: “Mõista ja jäljenda loodust.”
Et vett täielikult mõista, on vaja teha midagi märksa enamat peale teaduse seniste saavutuste kokkuvõtmise, ja sellele tuleks pühendada terve elu. Hoolimata tõsiasjast, et teadlaskond on kogunud lausa raamatukogude kaupa vett puudutavat informatsiooni, on meie teadmised temast ikka veel nagu pelk tilgake ookeanis. Kuid teisest küljest ei pea ju arusaamine sellest, kuidas tõhustada vee loomulikke omadusi ning parandada seeläbi meie tervist, tõsta teadlikkust ja suurendada Maa heaolu, ilmtingimata olema keeruka iseloomuga.
Põhitausta tundes võib iga inimene loodust jäljendada. Käesolevas peatükis aidatakse teil mõista, et vesi ei ole mitte lihtsalt vesi. Siin tutvustatakse üldjoontes vee mõningaid ainulaadseid omadusi, kusjuures paljusid nendest käsitletakse pärastpoole üksikasjalikumalt, ja seatakse valmis see näitelava, millel te hakkate veel pakkuda olevatest kingitustest kasu saama.
Liikumine
Vesi armastab liikuda just nimelt niisamuti, nagu laps armastab mängida. Mõelge sõnadele, mida on kasutatud loodusliku vee kirjeldamiseks – tantsisklemine, pladin, naer, sulin, trallitus jne. Kõik need sõnad ei viita mitte üksnes liikumisele, vaid ka vabadusele. Liikumisvabadus on veele sama tähtis kui teile endale.
Mis juhtub siis, kui mängivat last sunnitakse kohapeal üles-alla hüppama? Peagi ei ole see enam mitte mäng, vaid pelgalt väsitav treening. See toob endaga kaasa ka teisi tagajärgi. Piiratud liikumisvabaduse korral kaotab laps varsti võime keskkonnaga suhelda ja minetab peaaegu kindlasti elurõõmu. Paljudel juhtudel laps lihtsalt sureb. Täpipealt seesama sünnib kogu maailmas vee jaotamisel survestatud torustike kaudu. Sihtkohta jõudes on ta tühi, väsinud ja elutu.
Elujõu võib vesi kaotada ka siis, kui ta jääb seisma, ja seda iseäranis tugeva päikesevalguse käes. Liikumatu vesi kogub endasse kahjulikke pisikuid ja jääkaineid just nimelt niisamuti nagu meie ise siis, kui me kehaliste harjutustega tegelemise hooletusse jätame.
Liikumine loob veele võimaluse hingata (vahetada hapnikku ja teisi gaase). See hõlbustab jääkainete eemaldamist. Ühtlasi aitab liikumine ioniseerida (ja ergastada) vees leiduvaid mineraale. See vesi, millel lubatakse – kas või päikesepaistel – takistamatult liikuda, jääb alati seisvast veest jahedamaks. Jaheduse tagavad liikuvas vees tekkivad keerised.
Keeris ehk spiraal
Looduses ei ole täiesti sirgeid jooni. Tegelikult on nii, et kui looduses ongi üldse mingisugune domineeriv kujund, siis on see ring või ellips. Ringist saab aga alguse spiraal, mis on looduse vahend energia kogumiseks.
Veele on loomuomane püüe tiirelda. Kui talle antakse täielik liikumisvabadus, siis ta sööstab teel allamäge üle kivirahnude ja settekuhjatiste. Iga takistus peatab edasiliikumise ning vesi keerdub spiraali moodustades iseendasse. See on looduse üks viise energiat koguda ja vette elu tuua.
Looklev jõgi on teiseks näiteks selle kohta, kuidas loodus keeriseid kasutab. Mööda jõesängi allapoole voolava vee keskmine osa muutub üheksainsaks hiigelsuureks horisontaalseks keeriseks, mis mõjutab pidevalt arvukaid väiksemaid pööriseid enda ümber ja sees, saades omakorda mõjutusi nendelt. Igas jõekäärus muudab spiraal suunda.
Niiviisi vesi kogub ja jagab energiat kogu oma teekonna jooksul. Ehkki looduses valib vesi tihtipeale pikema tee, jõuab ta alati pärale suurema energiakogusega kui lühema ja sirgema marsruudi valimisel. Vägisi sirgele rajale suunatud vesi on sunnitud pidevalt energiat loovutama. Võib juhtuda, et pärast isegi mitte just kuigi pika tee läbimist tal ei olegi enam midagi anda.
Seda kontseptsiooni on kaunilt näitlikustanud Viktor Schauberger ja professor Franz Pöpel, kes viisid 1952. aastal Saksamaal Stuttgardi Tehnikakõrgkoolis läbi terve sarja katseid. Üks nende kõige üllatavamaid avastusi tõi päevavalgele tõsiasja, et sirges torus on vee voolamistakistus suurem kui spiraalses vooluanumas. Sama üllatav oli ka nende avastus, et spiraalses vooluanumas vee kiiruse suurenemisel takistus väheneb.
Teatavatel kiirustel langes takistus nullist allapoole. Ehk teisisõnu seisab tänapäevaste survetorustike kaudu kohale toimetatav vesi silmitsi äärmiselt suure takistusega. See suurendab vee sihtkohta viimiseks vajalikku jõudu ning ühtlasi riisub temalt eluenergiat. Schauberger kasutas seda informatsiooni mitmesuguste ilma välise energia lisamiseta töötavate turbiinide ja generaatorite loomiseks.
Keeris toodab pööreldes võimsaid jõude. Tema sisemistes kihtides voolab vesi märksa kiiremini kui välimistes. Keerises on kiiruse korrutis raadiusega matemaatiline konstant. Teoreetiliselt on kiirus keerise keskpunktis lõpmatult suur. Sellega on selgitatav veel üks Schaubergeri ja Pöpeli avastatud nähtus.
Keerised korrastavad molekule nii, et need surutakse tihedasti üksteise vastu. Kui spiraalselt liikuvasse vette viidi väikesi aineosakesi, siis koondusid need spiraali telje lähedusse. Nad suruti niivõrd kõvasti kokku, et neist moodustus tihke mass. Kui sellised kamakad avati, ei olnud nendes üldse niiskust.
Schaubergeri väitel mõjutab keeris vee molekulide organiseeritust samasugusel viisil. Keerised aitavad luua vees jõulisemat molekulstruktuuri, sundides molekule paigutuma kõige energiasäästlikumal viisil ehk vedelkristallina. 3. peatükk ongi terves ulatuses pühendatud keerise käsitlemisele.
Vee kui vedelkristalli struktuur
Ainus võimalus vee mitme omaduse mõistmiseks on võtta teatavaks, et veele on omane ainulaadne molekulstruktuur. Teatavates tingimustes kujuneb vees molekulide korduv geomeetriline muster – see on samasugune vedelkristall nagu need, mida kasutatakse tänapäeva vedelkristallkuvarite ekraanides.
Vedelkristall on aine eriline olek, mida iseloomustab molekulide korrastatud orienteeritus. Vedelkristallid annavad nagu tahkedki kristallid äärmiselt tõhusalt edasi signaale, sest see korduv muster on energia ja informatsiooni jaoks sobiv teerada. Vedelkristallid on siiski tahketest kristallidest märksa mitmekülgsemad. Nad on paindlikud ja kordades suurema reageerimisvõimega.
Washingtoni Ülikooli biotehnoloogia professor dr Gerald Pollack on pakkunud välja kuhjaga tõendeid selle kohta, et ka vesi võib olla vedelkristalses olekus. Tema uuringud on näidanud, et leidub suuri kristalse veega piirkondi, mida iseloomustavad paljud mõõdetavad eritunnused – nende hulka kuuluvad molekulide stabiilsus, negatiivne elektrilaeng, suurem viskoossus, molekulide ühtne orienteeritus ja suurenenud suutlikkus neelata teatavatel lainepikkustel valgust. Nii tema kui ka teised teadlased on tõestanud, et vedelkristalses olekus vett leidub rohkem kui senimaani arvati ja et see võib olla väga lähedalt seotud elu tekkimisega.
Terves inimkehas on suur osa veest vedelkristalses olekus (seda nimetatakse sageli korrastatud veeks). Paljusid keha “ehitusklotse” – sealhulgas ka kollageeni ja rakumembraane – peetakse samuti vedelkristallideks. Sellised koed teevad veega koostööd, et luua viimse kui ühe rakuni ulatuv infovõrk.
Kuna vesi on korrastatud vedelkristalliks, edastatakse signaalid ja muu bioloogiline informatsioon peaaegu silmapilkselt. On käidud välja hüpotees, et isegi nõelravimeridiaanid (kõiki kehaosi ühendavad energiakanalid) kujutavad endast vedelkristalse vee kanaleid.
Me teame juba mõnda aega, et rikkumata DNAd ümbritseb vedelkristalne vesi. See vesi vastutab DNA stabiilsuse eest. Kristalse vee ülesandeks on ka DNAd ümbritseva elektromagnetvälja toetamine. Kui vesi kaotab kristalli struktuuri, saab DNA tihtipeale kahjustada. Kristalse vee keskel paiknev noorte DNA on palju tugevama elektromagnetväljaga kui vanemate inimeste DNA. Seda arvestades on kerge mõista, miks on vesi elu võti ja miks ta võib olla ka pika eluea võtmeks. /…/
Temperatuur
Temperatuur on üks vee struktuuri tekkimises osalevaid tegureid. Temperatuuri langemisel korrastuvad vee üksikud molekulid kõige energiasäästlikuma geomeetrilise mustri järgi, vesiniksidemete arv suureneb ning struktuur täiustub. Kõige tihkem (kõige tihedamini kokku pakitud ja võimeline kandma kõige suuremat raskust) on vesi temperatuuril 4 °C (39,2 °F). Seda nimetatakse vee anomaalsuspunktiks. Nimetatud temperatuuril on vesi oma energeetilisel tipptasemel.
Kui vesi külmub (muutub tahkeks kristalliks), peavad molekulid üksteisest veidi eemalduma, et paigutuda tahkele kristallile omasesse mustrisse. Vesi paisub jäätudes 9% võrra. Seepärast ujubki jää vee peal. Vee elujõud tõuseb maksimaalsele tasemele siis, kui me loome vee struktureeritust suurendavad tingimused, kuid ei külmuta teda. Vee jahedas hoidmine parandab nii tema struktuurset korrastatust kui ka suutlikkust hoida endas toitaineid ja talletada energiat.
Sidusus
Stabiilne korrastatus on üks tähtsamaid osalisi selles, mida nimetatakse sidususeks ehk koherentsuseks. Formaalse määratluse kohaselt tähendab koherentsus püsivaid faasisuhteid lainete või osakeste vahel. Et süsteem oleks sidus, peab ta toimima üheainsa üksusena, ehkki koosneb tegelikult paljudest iseseisvatest üksustest.
Hea näide sidusa süsteemi kohta on terve inimkeha. Keha koosneb üksikutest rakkudest, kudedest ja elunditest, kuid toimib ometigi nagu ühtne tervik. Iga rakk on otsekui omaette muusikariist ja iga elund nagu orkestri üks osa. Üheskoos loovad nad elu sümfooniat. Tervena on inimese keha sidus mingisugusel kvanttasandil ning koostöö temas on niivõrd täpselt välja häälestatud, et sümfoonia luuakse ja kantakse veatult ette ühel ja sellelsamal hetkel.
Teadusel on olemas uudseid viise elu kui sellise määratlemiseks. Kõige uuemad teooriad ei keskendu enam keemilisele koostisele või mingisuguste konkreetsete elementide olemasolule, vaid tiirutavad elusa ja elutu mateeria kirjeldamisel struktuuri (korrastatuse) ja sidususe ümber.
Täiuslikus maailmas on vesi sidus ja struktureeritud maatriks, milles üksikud molekulid liiguvad ja toimivad ühiselt nii, nagu oleksid nad üksainus molekul – see on just nagu kangasiilu lehvimine tuules. Kangas aga luuakse vesiniksidemetega, mis täidavad vee molekule koos hoidvate lõngade ülesannet. Elusorganismid sõltuvad suurel määral vee maatriksi sidususest. Sidusus lubab kõikidel bioloogilistel molekulidel viivitamatult kõikide teiste molekulidega ühendusse astuda. Seda nimetatakse kvantkoherentsiks.
Sidusas süsteemis liiguvad energiavood vaevatult. Just nimelt see voolamine loob ja säilitabki mitmel viisil sidusust. Energiavoog aitab tekitada ja toetada süsteemi struktuurilist korrastatust, süsteemi struktuur aga toetab energia talletamist ja voolamist. Kui süsteem jääb sidusaks, säilitab ta ka oma korrastatuse tasandi (elu). Sidususe minetamise lõpptulemuseks on surm. Autorid usuvad, et see vastab tõele nii vee kui ka bioloogiliste tervikorganismide puhul.
Mineraalid
Sooladeks nimetatavad mineraalained etendavad vee struktuuri ja sidususe säilitamisel aktiivset rolli. Ühtlasi on nad vilka energia- ja informatsioonivahetuse aluseks. Küllap just seepärast peetaksegi destilleeritud vett surnud veeks. Ilma mineraalaineteta kaotab vesi võime energiavahetuses osaleda. Ta on siis tühi ja agressiivne, tõmmates mineraale endasse kõikjalt, kus see võimalik on – ja isegi siis, kui on sunnitud neid võtma inimese kehast.
Need inimesed, kes joovad korrapäraselt destilleeritud või pöördosmoosfiltritega puhastatud vett, mida ei ole uuesti mineraalainetega varustatud ja struktureeritud, võivad hakata kannatama paljude füsioloogiliste protsesside käivitamiseks vajalike elementide nappuse all ning seda eriti juhul, kui nende toidusedelis ei ole mineraalirikkaid toortoite.
Täisväärtuslik elus vesi
Kui mineraalide tasakaalustatud täiskomplekti omaval jahedal veel lubatakse liikuda Maa looduslike elektromagnetiliste jõudude mõjuväljas, moodustab ta loomulikul teel vedelkristalli, mis suudab talletada elujõudu. Kui ta allutatakse lühikeseks ajaks päikesevalguse kogu spektri ja looduslike kõrgsagedusvõngete toimele, siis saab temast täisväärtuslik elus vesi ehk sidus ja elav vedelkristall, mis on võimeline andma elujõudu kõikidele olevustele.
Täisväärtuslik elus vesi on sidus ja elav vedelkristall
Suurem osa meie planeedi veest on tänapäeval kristalsest struktuurist ja elujõust ilma jäetud. Tasakaalust välja viidud vesi muutub agressiivseks, olles siis mitte elu säilitavate omaduste andja, vaid nende võtja. Tasakaalustamata vesi ammutab sageli energiat nendelt organismidelt, keda ta tegelikult toetama peaks.
Reostus
Vesi võib anda inimesele lugematul hulgal signaale. Kui need signaalid sisaldavad elujõuenergiat, mille toimetab kohale täisväärtuslik elus vesi, siis aitavad nad kaasa harmoonia ja tasakaalu säilitamisele. Aga kui signaalid tulevad desinfitseerimisvahenditelt, fluoriidilt, ravimitelt ja muudelt praegusaja vees nii tavalistelt saasteainetelt, võib teie keha kaotada sidususe ning alustada langemist tasakaalustamatusse ja haigustesse.
Reostus halvendab vee olemasolevat struktuuri ja koormab seda liigsete võngetega, mis kahandab vee võimet kanda edasi elu jaoks vajalikke täpselt välja häälestatud signaale. Lisaks sellele jätavad saasteained vette oma võnkejälje. Isegi filtreeritud ja puhastatud vesi võib ikka veel kanda endas saasteainetest jäänud võnkeinformatsiooni.
Rakkudel on olemas retseptorid (rakumembraani valgud), mille ülesandeks on vajalike keemiliste elementide ligitõmbamine. Kuid sugugi mitte kõik retseptorid ei tõmba enda poole keemilisi elemente. Paljud nendest tõmbavad ligi elektromagneetilisi signaale. Oxfordi Ülikoolis teostatud uuringutega tehti kindlaks, et energiasignaalid on 100 korda tõhusamad ja ääretult kiiremad kui keemilised signaalid. Neid vee kaudu edastatavaid signaale on võimalik läkitada kehas ainsa hetkega kõikjale, kus on olemas asjakohased retseptorid.
Kõrgemate sagedustega võnkeid on väga raske edasi anda, kui neid sagedusi juhtiv keskkond on täis dissonantset energiat. See on sama hea, kui püüda suunata valgust läbi sogase vee. Kakofoonilise madalsagedusenergia kõrvaldamine kehast täisväärtusliku elusa vee abil võib sillutada teed virgemasse ja jõulisemasse ellu.
Vee täielik ringkäik
Tänapäeval õpetatakse koolilastele, et vee ringkäik looduses hõlmab aurustumist järvedest, jõgedest ja ookeanidest. Neile õpetatakse, et pilvedesse kondenseerudes vesi puhastub ja langeb lõpuks tagasi maale, kus ta toidab taime- ja loomariiki ning täiendab maa all paiknevate põhjaveekihtide varusid.
Viktor Schauberger aga tuvastas vee ringkäigus ühe sellise etapi, mida tänapäeva akadeemilistes ringkondades kuigi palju ei käsitleta. Ta tegi kindlaks, et kui veel ei lubata täielikult läbida ringkäigu maa-alust osa (see hõlmab ka iseseisvalt uuesti maapinnale tõusmist), siis ei ole ta küps ehk valminud, mis tähendab, et ta ei ole suuteline toetama kõige kõrgema kvaliteediga elu. Vee kujunemisprotsessi see osa võib kesta sadu, tuhandeid või koguni miljoneid aastaid. Mida pikem on teekond, seda rohkem elujõudu toob vesi koos endaga maapinnale. Loodus ei kiirusta iial.
Vee ringkäik jõuab lõpule siis, kui ta (ilma kõrvalise sekkumiseta) Maa pealispinna alt nähtavale ilmub. Värsket allikavett on sageli kirjeldatud kui kristallselget. See sõna ei ole juhuslikult valitud. Ehtne allikavesi on täisväärtuslik elus vesi. Ta on sidus ja elav vedelkristall, mida on tema maa-aluse teekonna jooksul puhastatud, struktureeritud, mineraalide ja gaasidega rikastatud ning ergastatud.
Ühtlasi kannab see vesi endas paljusid Maa kaaskõlalisi võnkesagedusi, mis toovad inimese kehasse tasakaalu. Kui maa alt tõusev värske allikavesi satub kaudse päikesevalguse kätte, siis on ta suuteline saatma teie kehasse eluküllast energiat. Pärige järele nende inimeste käest, kellel on avanenud võimalus juua värsket vett kristallselgest allikast. Suurem osa nendest ütleb teile, et see on äärmiselt virgutav kogemus.
Meie hoolekanne
Vee vajadusi mõistmata me võime teha mõne minutiga tühjaks Maa sadu aastaid kestnud ettevalmistustöö. Maa seest pinnale tõusnud täisväärtuslikku elusat vett on võimalik energiast kiiresti ilma jätta, kui me saadame ta teele mööda survetorustikke või töötleme teda kommunaalrajatistes, kus pannakse toime uusi jõledusi.
Meie planeedi vee hävitamisele aitab kaasa ka selle väheteadlik kasutamine põllumajanduskemikaalide jaotamiseks ja tööstusheitmete kõrvaldamiseks. Meie elujõule ja planeedi tervisele saab vesi midagi juurde anda ainult siis, kui ta on elus (struktureeritud ning mineraalide ja muude elutoovate lisandite abil energiaga laetud).
Paljud inimesed on hakanud taipama, et veele on võimalik elu tagasi anda – ja tihtipeale anda ka sama hõlpsasti, kui see temalt võeti. Viktor Schaubergeri ja teiste manitsuste kohaselt loodust jäljendades me saame taaselustada mitte ainult seda vett, mida me joome, vaid kogu oma planeedi vett. See on meie kohustus ja me peame vee eest hoolt kandma. Raamatu ülejäänud peatükid aitavad teil mõista, kuidas tagastada veele elujõud ja suurendada võimalikult palju tema potentsiaali.
Allikas: M. J. Pangman ja Melanie Evans “Tants veega. Õpi taastama ja kasutama vee elujõudu”
Vaata lisaks: www.lilleoru.ee
