Mõnel pool on otsesõnu hoiatatud jaakapäeva järel heina teha, sest see viib talvel loomadelt tervise. Teisal jälle on öeldud, et jaakapäeva järel pole tarvis kuhjale vööd ümber panna. Vöö panemise all mõeldakse maausu üht tavalisemat taiga – piiramist. Heinale saab vöö, kui ümber kuhja käies vajutada kätega heinte vahele vöökoht sisse, vedada köit ümber kuhja või piiratakse seda kuidagi teisiti.
Vöötamine ehk piiramine hoiab kuhja kõige halva eest ja tagab, et sealt jagub heina kauemaks. Kuhja vöötamine kaitseb isegi pikse eest, kuid mitte jaakapäeval. Nagu esimesel ja teisel heinapühal (02.07 ja 13.07), ei tohiks selgi päeval kuhja teha.
Kui heinatöö lõpeb jaakapäeval ilma suurema pidulikkuseta, siis uudserukki lõikamist, eriti aga uudseleiva või uudsepudru tegemist on peetud kangesti tähtsaks. Seda eriti maa lõunaosas, kus vili küpseb varem. Põhja pool on jaakapäevaks uudseleiba tehtud vähem, ja kui, siis tavaliselt põua või nälja sunnil.
Tõenäoliselt juba mõned päevad enne jaakapäeva on põimitud esimesed rukkivihud ja pandud põllul hakki. Jaakapäeva laupäevaks peab olema vili mõnevõrra kuivanud, terad välja rabatud ja jahvatatud ning uudsejahust tainas sõtkutud. Jaakapäeva hommikul on pandud leivad ahju ja õhtul toodud esimest korda lauale.
Uudseleiba pole siiski tehtud igal pool. Näiteks Põlva kihelkonnas on valmistatud rukkist uudseputru. Terad on jahvatatud käsikivil tangudeks ja keedetud neist paks “suurmapuder”. Jaakapäeva uudseleiba võib asendada ka odrakarask.
Valmimas on teisedki põllu- ja aedviljad. Päeva toiduks on samuti värske kartul. Mõnel pool on usutud, et jaakapäeval võetud kartul ja sellest toidu valmistamine parandab kartulisaaki.
Mõnes kihelkonnas on tapetud jaakapäeval sikke ja lambaid. Kõrve kihelkonnas (Pärnu-Jaagupis) on öeldud, et see annab parema lambaõnne.
Kalendripärimuse mõtestamise muudab keerukaks tõik, et 10131. aastal (1918) Eestis kehtima hakanud Gregoriuse kalender jättis vahele 12 päeva. Nõnda hakati pidama enam-vähem senise heinaleedo ajal karusepäeva, senise karusepäeva ajal jaakapäeva ja senise jaakapäeva ajal esimest rukkiemapäeva.
Esialgu arvestas maarahvas korraga nii vana kui uut kalendrit, näiteks vana ja uut jaakapäeva. Samas püüti kalendripärimust muutunud oludes ümber mõtestada.
Huvitaval kombel võib aga näha, et enne 10131. a. käibinud kalendripärimus sobib kohati paremini uuele kui vanale kalendrile. Näiteks on pärimusekohane kuum kesksuvi tavaliselt pigem 13. kui 25.07. Samuti võib näha, et uue jaakapäeva paiku on tavaliselt valmis suurem jagu heina ja alustatakse uudsevilja lõikust.
12-päevane viga tekkis kalendrisse sajandite jooksul. Tähtpäevad ja nendega seotud pärimus triivisid õigest ajast eemale märkamatult. Võimalik, et osa ilmamärke teisenes pärimuses aja jooksul. Kalendrit kui tervikut ja tähtpäevade vahel kehtivaid seoseid hoidis aga pärimus ise. Külvinädalaid ja tähtpäevade vahele jäävate nädalate arvu hoiti hoolega meeles.
Uskumused
Milline ilm on jaagupipäeval lõunani ehk hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni; õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab jõulujärgset ilma.
Käole hakkab jaakapäeval odraokas kurku minema ja ta lõpetab kukkumise. Keelatud oli maasikate korjamine, sest muidu jääd uniseks.
Allikad: Taimed, mis aitavad luua koju head energiat, rahu ja puhast õhku
Kas inimesed suudavad ammutada energiat teistest inimestest?
15 Eestimaa pühapaika, mida võiksid suvel külastada
