Kõik emad-isad, vanaisad-vanaemad, ärgake pühapäeval enne päikesetõusu ja urbige oma lapsi ja teisi lähedasi. See toob head tervist ja virkust. Kuna urbepäeval on kõik puud-põõsad pühad nagu hiies, tuleks urvaoksad koju tuua juba reedel-laupäeval, vahendab Maavald.ee.
Urbepäeval tuleks tõusta juba enne päevatõusu, et esiisadelt päritud urbepäeva toimetustega endale ja lähedastele tervist ja elujõudu nõutada. Urbepäeva esimeseks hooleks on näo pesemine. Pesuvette pannakse urbadega pajuoksad või muna, mehed võivad vette panna ka hõberaha. Järgmiseks tähtsaks toimetuseks on magavate laste või lihtsalt kõigi pereliikmete urbimine.
Urbepäeval on maakeeles mitu nime: urvapäev, urvepüha, urbepuude päev, urvispüha, paksupudrupäev, Vadjas urpadõ nätilpäivä, urppäivä ja Lutsis urgõpäiv.
Saardes on öeldud, et urbepäevast kasupäevani (29.09.) ei tohi hagugi teha, sest siis on puud elus. Rahvapärimus teab, et looduses toimub urbepäeval midagi väga tähtsat – puud ärkavad elule. Sellest ka urvaokste suur jõud.
Küllap tegelikult ärkavad puud igal aastal ilma järgi ise ajal. Kindlaks määratud tähtpäev, millest alates mets tuleb rahule jätta, aitab aga kindlasti paremini head tava meeles pidada.
Lõunamaakondades tuleb aga sel päeval lisaks tsõõkatada ehk hällütäda, ehk laual kiikuda. Päeva toiduks on jäme tangupuder ehk urvapuder.
Urbimine on urbepäeva tähtsaim taig ja see on tuntud üle maa. Urbimine annab urbitule elujõudu, virkust, tervist, õnne ja edenemist. Urbitud neiud saavad kergemini mehele. Urbijale antakse nädal hiljem, munapühal, urbimise eest värvitud muna. Urbimisel on suurem mõju, kui seda tehakse magamise ajal ja urbijaks on peremees või perenaine.
Urbida võib ka toorete kadaka- või kaseokstega. Urbitud loomad on tervemad, nad sigivad paremini ja neid ei murra susi. Urbitud lammastelt saab ilusat puhast villa. Kariloomade pidaja paneb urbimisoksad hiljem lae vahele tallele. Karjalaskepäeval (23.04. paiku) saadetakse nendega kari välja. Talupidaja võib torgata oksad vilja õnnistamiseks põllule. Urbi on pandud ka sipelgapesasse.
Kiikumine on Seto- ja Võromaal urbepäeval tähtis asi. Päris kiik tehakse küll alles munapühaks, kuid nüüd kiigutakse latil või laual. Setos nimetatakse seda tsõõkatamiseks, tsõõtamiseks, urpatamiseks ja Võromaal hällütämiseks. Laud või latt pannakse üle palgi või mõne muu kõrgema koha, istutakse kahekesi lati teine-teisele otsale kaksiratsi pääle ja kiigutakse.
Urbepäevane toit on tangupuder (ka paksupudru, urvepudru ja urvapudru). See keedetakse jämedatest tangudest ning mõnel pool on sinna lisatud tailihatükke.
Urbepäev hõimurahvastel
Vadjamaal käisid poisid talust tallu, urbisid kodakondseid ning loitsisid tervist ja edenemist. Urvavitsad jäeti lauale ja peremees-pereneine pani need pühastenurka. Kes ei lasknud urbijaid majja, sellele sõnuti, et kull viiks kanad. Nädal hiljem, munapühal tulevad urbijad urbimise eest muna küsima.
Karjalaskepäeval aeti kari nende vitstega välja. Samuti viidi neid esimest korda kündma minnes põllule.
Ida-Soomes käisid lapsed urbepäeva varahommikul talusid pidi ja urbisid perenaisi, sõnudes sinna juurde tervist ja edenemist. Üks oks jäeti tallu ja perenaine urbis sellega lehmi ja lambaid ning lisas tooreks-terveks loitsule soovi, et loomad jääksid tiineks. Karja esimest korda välja ajades anti urvavitsad karjase kätte.
Põhja-Karjalas ja Savos on urbitud teisi pere liikmeid, eriti tüdrukuid.
Liivlased on toonud urbepäevaks urvaoksi koju, kuid pole teada muid kombeid.
Udmurdi- ja Marimaal käisid noorukid urbepäeva eelsel ööl mööda küla ja urbisid väravaid, hoonete seinu ja magajaid. Seejuures manati: „Ajame ära valu ja taudid!“
Ersadel või mokšadel kogunesid neiud urbepäeva eelõhtul. Kohale kutsutud naine luges palve, milles sooviti tüdrukutele head tervist ja ausat elu, viljale kasvu ning karjale sigivust. Samal õhtul kogunes ka küla abielurahvas. Peale kostitamist seisavad urvaoksi käes hoidvad tüdrukud kahte ritta ja urbivad lahkuvaid abieluinimesi. Hommikul enne koitu minnakse küla peale magajaid urbima.
Seos kirikukalendriga
Urbepäeva ja meie teiste kevadiste liikuvate pühade arvestamine on seotud kirikukalendriga. See aga põhineb roomlaste ja nende vahendusel veel vanemate usundite ajaarvestusel. Näiteks jõulud, küünlapäev ja mitmed teisedki pühad on paigutatud kirikukalendris loodususuliste pühadele. Samuti lähtutakse kevadiste liikuvate pühade määramisel kevadise pööripäeva ja järgneva täiskuu suhtest. Peale vana ajaarvamise on kirikukalendrisse jõudnud üht-teist ka loodususulistest tavadest. Näiteks kasutab kirik kohati loodususulist urvanõidust ja pühitseb mune.
Kuigi meie kevadised pühad on samal ajal kui mitmel teisel rahval ja usul, on nende tähendus ja sel ajal peetavad tavad maarahval siiski valdavalt maausulised. Enne päevatõusu nägu pestes, urbides, hällütädes ja tanguputru süües aitame edasi kesta meie esivanemate tarkustel ning kanname hoolt, et põlisrahvaks olemisel oleks sisu. Põliseid tavasid hoides hoiame ühtlasi soome-ugri hõimusidemeid ning maailma vaimset rikkust.
Urbepäev on alati pühapäeval nädal aega enne munapüha ja võib jääda ajavahemikku 16.03.-19.04. Urbepäev juhatab sisse järgneva vaikse e. suure nädala, mida Jõvis on nimetatud urbepäevadeks. Urbepäevadel suuri töid ei tehta.
Allikas: Maavald.ee
