Loe, kust pärineb selle tähtpäeva nimi ja millised uskumused meie esivanematel selle päeva kohta olid.
Seitsmevennapäev on kirikupüha, millega mälestati märtritena hukatud vendi. Imperaator Hadrianus (117-138) lasi hukata lese ja ta seitse kristlasest poega uue palee valmimise puhul. ‘
Rahvakalendris on aga seitsmevennapäev ja seitsmemagajapäev lootusetult segunenud, eriti kalendrireformi mõjul, kui tähtpäevad sattusid lähestikku. Üldlevinud on ilmaenne, et seitsmevennapäeva vihmasadu kestab seitse nädalat järjest. Sama kehtib kuiva ilma kohta.
Kolga-Jaanis öeldi: „Kui seitsmevennapäev niipalju kuiva on, et mees saab obuse selga üpata, siis saab madalamaamees veel rukki maha teha“. Sealse kandi rahvas on seda ka teisiti sõnastanud: „Kui seitsmevennapäevani on sadanud, aga sellel päeval niipaljugi kuiva on, et mees ratsahobusega saab risti üle tee minna, siis läheb pärast ikka niipalju kuivale, et saab heina teha“ (tsitaadid: „Eesti rahvakalender„ IV, Tallinn 1985).
Ajalugu on näidanud, et see tarkus peab päris hästi paika. Läbi aastate on juuli teise poole ja augusti ilmad olnud suhteliselt sarnased. 10. juuliks ehk seitsmevennapäevaks on Eestis merevesi enamasti piisavalt soojenenud ning ilmastikuprotsessides tekivad sellest lähtuvalt nii-öelda uued käigud.
Rahvatarkus teadis ka rääkida, et tänasel päeval olla heinategu rangelt keelatud. Sama keeld kehtib ka muru niitmise kohta.
