Hea õpetaja on julgustav. Selline, kes mõistab iga õpilase erilisust, oskab märgata ka head ning noori tunnustada. Ta mõistab, et mõni liigub edasi lennates, teised aga rajavad oma teed tasa ja targu.
Pedagoogi puhul pole kindlasti mitte kohane tekitada õpilastes nende oskamatuste või erinevuste tõttu ebakindlust, mitte kedagi siin maailmas ei saa panna ühele võrdsele latile, sest igaüks on omamoodi hing!
Pedagoogi juures on üks olulisimaid aspekte oskus muuta õpetatav aine huvitavaks, oskus luua tavapärasest ainetunnist justkui seiklus omaette. Kuna ühes klassis võib käia tohutult erinevate karakteritega ja isikuomadustega õpilasi, siis ennast kehtestav ja huvitav õpetaja on suuteline panema koolijütsid nagu üks mees kuulama ning tegutsema.
Oma kogemusest tean, et selliseid imelisi õpetajaid on, aga kas nad kogu selle andmise vahel ka ise midagi positiivset vastu saavad?
Räägin siinkohal kasvõi inimeste poolsest suhtumisest: õpetajaid määratletakse tihti kiusajateks, kel pole targemat teha, kui noortele mingit jura pähe määrida. Eks kõigi vaated arene vägagi erinevateks siin elus, kuid selle üheks peamiseks aluseks on haridus. Haridus on see, mille abil saavutame mõtestatud elamise, ja kui sellel teekonnal on olnud õpetaja, kes astub Su kõrval, laseb avastada, küsida, nuputada ja luua, siis selline suhtumine on täielik patt!
Keegi pole öelnud, et see, kuidas on üles ehitatud või millest koosneb meie tänapäeva õppekava, on täiuslik, kuid pedagooge selles süüdistada ka ei tohi.
