Käisin eile allikal ja esitasin allikahoidjatele küsimuse: "Kuidas saada seda, mida olen soovinud?" Täna öösel toodi minu ette raamat, millest võisin selges kirjas lugeda erinevaid peatükke tänulikkuse kohta: "Tänulikkus on voorustest suurim. Tänulikkus avab kõik südamed ja keerab lahti lukustatud väravad. Tänulikkus on lõpp-punkt kui oled millestki tõeliselt aru saanud. Hetkest, mil suudad tunda sügavat tänulikkust, vabaneb sinust tugev loomisenergia, mis toob sinu ellu uusi väljavaateid, et saaksid vibreerida veel kõrgemal tänulikkuse võnkesagedusel. Tänulikkus on tee külluse juurde igal tasandil. Tänulikkuse kodu on sügava rahulolu sagedus ehk kõiksuse teadvusseisund," kirjutab Kõiksuse kanaldused.
Eile allikast juues tundsin ma kõike seda nii sügavalt, et mu nahalt vibreeris üle külmavihk. Minu jaoks tundus uskumatu, et meil Eestis on võimalik kogeda midagi nii ürgset ja ilusat kui seda on maa seest tulev puhas veeläte, mida saab juua. Seda enam, et maailmas on taolisi kohti järel väga vähe ning paljudes paikades on metsadele kõrged aiad ette ehitatud ja metsarajad asfalteeritud.
