Rahvusvaheline valuutafond (IMF) ei esine sensatsiooniliste avaldustega. See pole lihtsalt kombeks. Ülemaailmse finantsmajandusliku korra ülemhaldur, 189 riigi viimase instantsi laenaja ning globaalse rahapoliitilise kursi suunaja teeb avaldusi tehnokraatlikult, emotsioonideta ja enesekindla autoriteedi positsioonilt. Alates 1944. aastast on “Washingtoni konsensus” öelnud, kuidas asjad on ja kuidas olema peavad. Just sellise tonaalsusega on kolmveerand sajandit juhendatud riike, kuidas oma rahvamajanduse puslet maailmamajanduse suurde pilti sobitada, kirjutab Adrian Bachmann lehel Tavid.ee.
Ka olukordades, kus riikide makromajanduslikud näitajad on kõnelenud trööstitut keelt, on IMFi väljenduslaad olnud vääramatult (kriiside osalistele sageli talumatult) stoiline, sarnanedes insenerile, kes kirjeldab, millised komponendid ja allsüsteemid suboptimaalsel tasemel töötavad ning milliste meetmete abil majanduse rikkis aparaat töökorda saada. Ei ole olukorda, mis ei suudeta mõista, ega probleemi, mida ei saa lahendada. Kõike on varem nähtud ja tehtud – andmebaasid on olemas, mudelid loendamatute juhtumite käigus järele proovitud. Just selline oli asjade loomulik kord kuni hetkeni, mil maailmamajanduse hammasrattad seiskusid. Business as usual’ist sai hetkega no business at all.
14. aprillil kriis kõige rängemalt – valuutafondi hinnangul on vähemalt 7,5% langus eurotsoonis juba garanteeritud (võrdluseks: 2009. aasta finantskriisi põhjas langes eurotsooni SKT maksimaalselt 4,5%).
Mida see kõik tähendab?
Kontekstivabalt ei kõla maailma kogutoodangu 3% langus ju kuigi dramaatiliselt? Seda suuresti tänu vääranaloogiale, mis tekib, kui tõmmata paralleel “majanduskasvu” ning eraisiku sissetuleku vahel. Üritada mõista tundmatut kogetu põhjal on nii inimliku mõistmise kui mõistmatuse algupäraks. Talupojamõistuse järgi ei tohiks 3%-line sissetulekute langus muuta elukvaliteeti ei kerjuse ega miljardäri jaoks. Mis see siseriikliku kogutoodangu tõus või langus ikka muud on, kui eraisikute sissetulekute kasvu või languste summa? Jah. Ja ei.
Oluline on meeles pidada, et “maailmamajandus” on abstraktsioon, mis ei kujuta endast ühte majandussubjekti ning “majanduse kogutoodang” on liiga erinev nähtus, et olla ekvivalendiks tavainimese regulaarsele sissetulekule. Majandus ei ole subjekt, vaid protsess, mis koosneb interaktsioonidest loendamatute subjektide vahel. Need on subjektid, kelle varaline positsioon on võrdeline nende turvatusega majanduskriisi mõjude eest ning pöördvõrdeline samasse klassi kuuluvate isikute arvukusega. Enam kui saja miljardi dollari suurust varandust omab vaid kaks ameeriklast 328 miljonist, samas kui valuuta- ja kullareservid ning survestades kiirendama riigi majandusharude mitmekesistamise programmi – seda eriolukorras, kus see on faktiliselt võimatu.
Ühtlasi võib muutuda esmakordselt tõsiseltvõetavaks võimaluseks Putini ja eksisteeriva võimuvertikaali kadumine, mis võib tähendada Venemaa täielikku de-orbiteerimist läänemaailma poolt defineeritud maailmamajanduse süsteemist ning loobuma lõplikult postsovetlikust taotlusest saada “normaalseks riigiks” lääneliku ühiskonnakorralduse mudeli alusel, kuna programm ei veetle enam ei rahvast, oligarhe ega “siloviki” võimuaparaati. Mängur, kellel ei ole süsteemist enam midagi võita ega kaotada, võib teha kõige äkilisemaid manöövreid. Sellise stsenaariumi puhul oleks mänguriks aga maailma suurim tuumariik, kelle rahvusliku raevu ei suudaks ega sooviks keegi ohjata laiemalt, kui on vaja iseenese alalhoiu tagamiseks. Ultimatiivselt suudaks seda vaid võrdväärset tuumaarsenali ning sõjatööstuskompleksi omav USA, ent arusaam(atus), et antud privileegi laiendataks in-extremis olukorras kellelegi teisele, ei ole vähimalgi määral tõsiseltvõetav.
Koroonakriisist tekkinud naftahindade kollapsi kõige vahetum ja ulatuslikum mõju avaldub aga Lähis-Ida regioonis, millel puudub erinevalt USAst ja Venemaast igasugune võime ennast ise varustada nii söögi, tarbekaupade, kapitalikaupade, kui toorainega. Naftatulude katkemine pikemaks ajaks suunaks maailma kõige plahvatusohtlikuma regiooni pankrotikursile, ähvardaks koost lammutada Araabia poolsaare klannisüsteemi, lõpetaks saudide poolt toetatud islamivõrgustike finantseerimise ning kallutaks võimutasakaalu rahakate saudide ja vähenõudlike, ent distsiplineeritud iraanlaste vahel tugevasti viimase kasuks.
Naftahindade pikaajaline ülimadal tase hakkaks survestama ka USA dollari staatust maailma valitseva reservvaluutana. Pärast kullastandardist loobumist on USA dollari positsioon maailma baasvaluutana tagatud paljuski tänu selle staatusele maailma naftaturgude käibevahendina, kuna kõik maailma tööstusriigid vajavad nafta soetamiseks suurtes kogustes dollareid. Mida madalam on nafta hind, seda madalam on ka “petrodollari” staatusest tulenev kogunõudlus dollarite järele. Põhjusi, miks maailma riigid peaksid varuma dollareid, jääb vähemaks ning hetk, mil dollar omandab maailma rahasüsteemis rolli, mis on proportsionaalne USA reaalse osakaaluga maailmamajandusest (15% mitte 62%), on hetkeks, mil Ühendriigid kaotavad finantsilise baasi etendada maailmavalitseja rolli. Kas koroonaviirusest kokkuvarisenud naftaturg toimib antud protsessi katalüsaatorina, selgub lähitulevikus, ent juhul, kui see nii on, on tegemist eriolukorra kaugelt kõige kaalukama geoökonoomilise ning geopoliitilise tagajärjega.
Kriisil on olnud dramaatiline mõju ka maailma viimase instantsi turvavarale ehk kullale. Maailma võimukeskustes on hästi teada tõsiasi, et olukorras, kus kogu maailma virtuaalsete finantsvarade väärtus peaks kokku varisema, jääb reservidest ainsaks kehtivaks vääringuks füüsiline kuld. See on ka põhjuseks, miks nii Hiina kui Venemaa poliitika on olnud (esimese puhul poolsalaja, teise puhul avalikult) aastakümneid suunatud füüsilise kulla palavikulisele kuhjamisele, valmistumaks momendiks, mil anormaalne lääne reservvaluutade põhine maailma finantssüsteem kokku variseb ning kõik väärtpaberid ja pangahoiused väärtusetuks muutuvad. Arusaam kullast kui ainsast varast, mis garanteerib rikkuse säilimise ka kõige ekstreemsemates olukordades, on kasvanud proportsionaalselt arusamaaga maailma finantsmajandusliku süsteemi eelpool kirjeldatud jätkusuutmatusest.
Märtsis jõudis maailma kullaturg esimest korda enam kui poole sajandi jooksul kokku varisemise äärele, kuna 99% ulatuses virtuaalse “paberkulla” kauplemisest tulenev kulla maailmaturuhind hakkas kaotama oma etaloni staatust reaalse (füüsilise) kulla turul. Kartes, et finantskollaps on kohe kätte jõudmas, ostsid Euroopa investorid kullamüüjate laod tühjaks, kergitades nõudluse kaugelt üle pakkumise ning tavaoludes vaid mõni protsent üle maailmaturuhinna (tegelikkuses 99% ulatuses virtuaalkulla hinna) kauplev füüsiline kuld tõusis 20-30% üle maailmaturuhinna. Hetkeseisuga ei ole selge, kaua virtuaalkulla kauplemisest tulenev kunstlikult allasurutud kullahind püsima jääb, ent selle saatus on maailma finantsturgude käekäiguga otseselt seotud. Kindel on aga see, et kasvav nõudlus reaalse füüsilise kulla järele on tendents, mis on tulnud, et jääda, ning juhul kui süsteemne kollaps peaks aset leidma, kasvab nõudlus füüsilise kulla järele kaugelt üle tavapärase 5000 tonni aastas. Kui kõrgele? Seda ei tea keegi. Võib-olla 10 000, võib-olla 50 000 tonnini. Mis olulisem: nõudluse plahvatuslik kasv leiaks aset olukorras, kus uue kulla kaevandamisest tulenev 3300-tonnine pakkumine ei suuda seda korvata ning ka 1000-2000 tonni olemasoleva kulla taasmüügist tulenev kompensatsioonimehhanism ei suudaks seda ära katta.
Mis puudutab maailma tööstussektorit, siis kriisi mõju ulatus on proportsionaalne seisaku kestusega – igal kuul läheb mingi osa globaalsete allhankevõrkude ettevõtteid pankrotti või formeerub ümber alternatiivsetesse tootmisahelatesse – kõige tõenäolisemalt taaskäivitunud majandusega Hiina suunal. Kindel on aga see, et hüperglobaliseerumise tendents tööstusliku julgeoleku kaalutlustel pöördub ning networking-tüüpi ülemaailmsed tööstusahelad asenduvad vähemalt osaliselt klassikalisema ja lokaalsema (või vähemasti regionaalsema) in-house-tüüpi tootmisega vähem haavatavates tootmisfunktsioonides. See aga toob kaasa kaitsetollide ning tööstuse subsideerimise riiklike programmide leviku, mis ei kaota riikidevahelist jõukuse imbalanssi, vaid muudab selle aluseid finantsvõimekuselt reaaltööstuslikele. Tootmise tagasitoomine odavatest allhankemaadest jõukatesse lääneriikidesse tõstaks ühest küljest kaupade hindu, ent loodetavasti ka kvaliteeti ning pakuks automatiseerituse kasvu kiuste täiendavat tööhõivet.
Meil on hädasti vaja häid uudiseid. Soovmõtlemise vältimiseks alustagem aga reaalsuskontrollist. Maailmamajanduse lukkukeeramine on ajalooliselt pretsedenditu, jätkusuutmatu ning kätkeb endas reaalset ohtu paisata planeedi väärtusloome ettearvamatute tagajärgedega kollapsisse. II maailmasõda ei oleks aset leidnud ilma sellele eelnenud ülemaailmse majanduslanguseta, millesarnasesse pikaajaline karantiin tänapäeva 237 triljoni dollari suuruse võlakoorma all ägava maailmamajanduse kõikide eelduste kohaselt tõukaks. Seda eriti olukorras, kus kunagi varem ei ole inimkonna aineline eksistents olnud sellises ulatuses sõltuv ülemaailmsete sotsiaalsete, majanduslike ja finantsiliste interaktsioonide jätkupidevusest.
Kas päästa elusid või “majandust” ei ole paraku reaalne valikukoht. “Elu” on nii bioloogiliselt kui ühiskondliku organismi tasandil protsesside ühendatud tervik. Katastroofilised majandusprotsessid avalduvad paratamatult mitte üksnes majanduslikes, vaid ka sotsiaalsetes ning ka rahvatervislikes tagajärgedes. Üleskutsed jätkata ühiskondliku elukorralduse seiskamist, et “päästa elusid”, ei arvesta sellega, et kuu aega majandusseisakut tähendab 3% kogutoodangu kaotust, mille rahaline ekvivalent on Euroopa kontekstis võrdne umbes 500 haigla ning 250 000-500 000 voodikohaga. Samuti oleks võimatu prognoosida sadade miljonite majandusdepressioonis laostunud inimeste kannatuste määra terviseriketes, suitsiidides, sündimata jäänud eludes ning potentsiaalsetes ohvrites sõdade või ühiskondliku kaose keerises.
Ent düstoopilised stsenaariumid ei ole paratamatud, vaid igati välditavad. Kui inimkond säilitab kaine mõistuse ning arusaama meditsiiniliste, majanduslike ja ühiskondlike ohtude proportsioonidest, on võimalik majanduslikku kollapsit vältida ning taastada ka normaalne elukorraldus ning teha seda võrdlemisi kiiresti. Tänaseks on selgemaks saamas ka see, et apokalüptilised käsitlused COVID-19-st on osutunud liialduseks. Soovimata alavääristada ühegi selle viiruse tüsistuste all kannatanu vaevusi ega lahkunu elu, tuleb protsessid ometi asetada adekvaatsesse taustsüsteemi.
Tõsiasi on see, et iga kuu sureb maailmas circa 5 000 000 inimest. 2-3 kuu jooksul, mil COVID-19 on üle maailma levinud, on haigusesse või haigusega lahkunute arv (kirjutamise hetkel) 186 000 ehk 1,36% 15 miljonist lahkunust. Juhul kui viimased antikehade testide uuringud vastavad tõele, on 3 % planeedi rahvastikust viiruse juba läbi põdenud. 187 000 surmajuhtu 230 000 000 viiruse läbi põdenu kohta teeks viiruse suremuse väga madalaks (eriti arvestades COVID-19-ga surnute väga kõrget keskmist vanust ja/või arvukaid teisi tervisehädasid) ning ekstreemse ohu vastumeetmena rakendatud “maailma lukku panemine” võiks peagi lõppeda.
Summa summarum: juhul kui katastroofilise pandeemia kartuses kehtestatud piirangud kaotatakse lähiajal, oleks majanduse suhteliselt kiire taastumine endiselt võimalik. Kahe kuu jooksul ei ole maailma tööjõud kadunud ega minetanud oma kvalifikatsiooni, infrastruktuurid ei ole hävinenud, tooraine pole otsa saanud, füüsilised ja infotehnoloogilised kommunikatsioonid on säilinud ning võlapüramiid ei ole hakanud (veel) kokku varisema.
Võtmeteguriks, mis otsustab, kas maailmamajandus liigub seninägematu depressiooni või taastumise kursil, saab see, kui kiiresti teadvustatakse, et normaalse elukorralduse taastamine on möödapääsmatu, ning pikemas perspektiivis see, millal jõuab otsustajateni arusaam sellest, mis on globaalse majandussüsteemi “normaalsuses” olnud pikemat aega ebanormaalset. Tendentsid, mis ei saa jätkuda, peavad lõppema. Paratamatult. Valikud kuuluvad meile. Tagajärjed samuti.
Autor: Adrian Bachmann, Tavidi peaanalüütik investeerimiskulla valdkonnas. Ta on lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, õppinud EBS-i magistriõppes ärijuhtimist ning töötanud 10 aastat luureanalüütikuna Välisluureametis ja NATO peakorteris. Tema huviks on majanduslike, poliitiliste ja julgeolekualaste protsesside ning nende omavaheliste seoste mõistmine nii globaalsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.
Allikas: Tavid.ee
