“Modernne meditsiin on tervise eitus. See on organiseeritud mitte teenima inimese tervist, vaid iseennast kui institutsiooni. See teeb rohkem inimesi haigeks, kui neid tervendab.” Ivan Illich, Medical Nemesis
Mis iganes assotsiatsioon kellelgi selle pealkirjaga nüüd tekkis, artikli teema on tõepoolest üldlevinud arvamuse kohaselt inimest aitama seatud ja kutsutud meditsiinisüsteem. Kes on lugenud minu eelmist artiklit “Korruptiivselt kaaperdatud meditsiin” (PP 23.01), sellel on järgneva mõistmine juba kergem.
Jah, see süsteem võib tappa ja sandistada. Nii näiteks aastal 2004 keelustatud liigesevalusid leevendama reklaamitud preparaat Vioxx tappis ainuüksi USAs otseselt (rääkimata kaudsetest tüsistustest) rohkem ameeriklasi, kui sai surma Vietnami sõjas, ehk üle 60 000 inimese. Muidugi on kogu teema laiem ja keerulisem kui üks “ebaõnnestunud” preparaat, kuid kahjuks on vale ja teadmatus süsteemsed.
Mäletame kurikuulsat preparaati nimega talidomiid. Nüüd on esimesed andmed, et diklofenak, üks levinumaid mittesteroidseid põletikuvastaseid preparaate, võib olla pea sama ohtlik kui Vioxx. Järjest rohkem ilmub uut ja hoiatavat informatsiooni – on esimesed andmed, mis näitavad, et isegi süütuimaks protseduuriks peetav rasedusaegne ultraheli kasutamine polegi lootele täiesti kahjutu ja seda peaks kasutama mitte kergekäeliselt niisama piilumiseks, vaid tõepoolest ainult hädavajalikel juhtudel.
Selliseid näiteid on palju ja kuhjuv informatsioon on kallutanud mind üha rohkem veendumusele, et tänapäeva farmakoloogiapõhine allopaatiline meditsiin teeb kokkuvõttes rohkem kahju kui kasu, kuna põhineb valel paradigmal. Kuidas nii? Kinnitan, et teatud valdkondades on tänapäeva meditsiin lausa fantastiline: intensiivravi, suutlikkus päästa elusid kriitilistes situatsioonides, proteesida kulunud liigeseid ja palju muud head ja kasulikku. Ent vaatamata kogu tänapäeva meditsiini suurepärastele saavutustele teatud valdkondades, jään oma esialgse väite juurde.
Kahju tekitatakse ennekõike seetõttu, et massiliselt rikutakse arstikunsti esimest ja tähtsaimat reeglit – ära kahjusta. Meditsiinisüsteem kahjustab ennekõike sümptomaatilise farmakoloogilise ravi kaudu, samuti näidustamata ja/või kahjulike diagnostiliste ja raviprotseduuride kaudu ning see kahjustamine on massiivne.
Kadunud professor Mart Kull on öelnud: “Perearst on ravimifirma postiljon”. Muidugi ei tohi üldistada: seesama lause kehtib paljude teiste erialade arstide suhtes ja muidugi ei kehti see kaugeltki kõigi (pere)arstide osas. Kas praegune süsteem tervikuna on ikka kutsutud ja seatud ainult aitama või on sellel oma tumedam pool? Kui jah, siis mida sellega ette võtta?
Kahjustavad uuringud, haigekstegev ravi
“Haige, kes võtab keemilist ravimit, peab paranema kaks korda – esiteks haigusest ja siis ravimist.” William Osler, M. D.
Paljude tänapäevaste meditsiiniliste uuringute saatekirjal peaks olema hoiatussilt, nii nagu sigaretipakil: “Uuring võib kahjustada teie tervist”. Uuringud võivad olla vajalikud ja tihti asendamatud õige diagnoosi panekul. Samal ajal on uuringute ülekasutamine massiline.
Kindlalt võin väita oma eriala, ortopeedia suhtes, et tugi-liikumisaparaadi probleemide diagnostikas kasutatavad röntgenuuringud ja MRT (magnetresonantstomograafia) on räigelt üle kasutatud. Samasugune hoiatus peaks olema farmakoloogiliste preparaatide karpidel-pudelitel.
Loogiline, et mida pädevam ja kogenum arst, seda vähem vajab ta diagnoosimiseks uuringuid. Seda hämmastavam on fakt, et Eesti haigekassa nõukogu oma viimases otsuses lepingupartnerite valiku kohta annab eelise (plusspunktid) neile raviasutustele, kelle diagnostiliste protseduuride kasutamine ületab Eesti keskmise! Lauslollus, millega soositakse patsiente kahjustava ja ressursse (meie kõigi maksuraha) raiskavat ebapädevust!
Teine küsimus on ahnus – raviasutuse soov, et aparaat teeniks tulu. Haigekassa, kes peaks olema seatud kulusid kokku hoidma, hoopis soodustab neid.
Meie praktiseerime teaduspõhist meditsiini, ütlevad arstid. Muidugi. Küsimus ei ole aga arstides – loomulikult üritavad nad rakendada tõendatud diagnostikat ja ravi. Küsimus on arstide koolituses ja teaduses endas.
Kaks lihtsat küsimust: kas oleme ajaloos korduvalt näinud, et teadus on osutunud ekslikuks? Paratamatu vastus on “jah”. Kas teadus võib osutuda manipuleerituks? Raha paneb rattad käima ja sõna teaduspõhisus võib tihti panna jutumärkidesse. Miks arvame naiivselt, et meditsiinisüsteemis korruptsiooni pole? Käibele on tulnud termin crap-science (rämpsteadus). Ebasobivad uuringud on võimalik panna n-ö kalevi alla ja uuringuid sättida selliselt, et saavutataks soovitav tulemus.
USA kontrollorgan FDA (Food and Drug Administration) ja Suur Farma on tuntud korruptiivsed partnerid. Nii ongi praegune “teaduspõhine” meditsiin toonud müügile sandistavaid ja tapvaid mürke (sõna drug – ravim – tähendab inglise keeles ka mürki).
Kas ei ole aeg hakata vähemalt kahtlema ja uurima, et jõuda selgusele, ega meile pole tihti ja räigelt valetatud?
Autor: Andres Lindmäe, arst
Allikas: www.terviseportaal.com
