Surmast teadlik olemine kui elurõõmu allikas

Lein on üks valusamaid tundeid, mis lõhub ehk kõige enam meie illusoorset maailma. Kui kõik on hästi, soovime ju nii väga, et nii jääbki; et olulised inimesed jääksid meie ümber ja et ka mina ise jääksin. Igavesest ajast igavesti. Meie duaalne maailm aga koosneb sellegi teema puhul kahest duaalsuse osast: elu ja surm. Kui oleme sündinud, peame ka surema. Ja nii, nagu meile meeldib rõõm rohkem kui kurbus, ilu rohkem kui inetus, meeldib meile enamasti ka elu rohkem kui surm. Kurbuse ja inetusega õpime elu jooksul hakkama saama, aga teadmisega, et oleme surelikud, on meie kultuuriruumis päris keeruline toime tulla.

Meie maailmas on kombeks päris sageli edasi lükata seda, mis meile tegelikult oluline on: kvaliteetaeg pere või sõpradega, puhkus ja niisama olemine, andeks palumine ja andmine, lemmiktegevus, millegi uue õppimine. Sageli oleme olukorras, kus lubame endale, et hakkame elama siis, kui….

Mõtleme, et hakkame elama ja olulisi asju tegema siis, kui kool läbi, kui hea töökoht on käes, kui elukaaslane on leitud, kui lapsed on sünnitatud, kui nad kooli lähevad, kui nad suureks saavad ja välja kolivad, kui kodulaen saab makstud, kui lapselapsed tulevad, kui pensioniiga käes… kui, kui, kui.

Meil on imeline oskus asju edasi lükata, mõtlemata, et homset päeva ei pruugigi tulla. Me ei tea ju kunagi, kui kauaks meile elupäevi on antud. Pole mitte mingit garantiid, et katusekivi meile pähe ei kuku, kui me uksest välja astume, või mingi kaasasündinud veresoonerike meid ära ei kustuta.

Ometigi ei ole see teadmine sugugi masendav, vaid vastupidi, selle teadmise meeles pidamine lubab meil elada täiel rinnal. See ei luba meil magama minna nii, et tüli kodustega jääb klaarimata või päeva jooksul kellelegi sähvatud sõnad jäävad õhku. Teades, et me ei tea kunagi, millal on meie viimane päev või tund, tasub sõna otseses mõttes võtta igast minutist viimast – tegeleda võimalikult palju nende asjadega, millel on meie jaoks tegelik väärtus. Ka eneseareng ja oma meele ning hinge eest hoolitsemine võiksid sinna juurde kuuluda.

Kui me hakkame siitilmast lahkuma, ei ole tegelikult väga suurt vahet, kas meist jääb maha kahetoaline korter või suur villa – kumbagi ei saa kaasa võtta. Kui nüüd pareerida (ma kuulen sind, egopärdik), et jah, aga mul on ju kõiki neid asju vaja, sest sel juhul vähemalt olen oma elu ajal külluslikku olemist nautinud, siis tea, et kõigile, kes on vähegi meele ja emotsioonide teemasse süvenenud, on selge: püsivat rahulolu ja rõõmu ei too miski, mis on meist väljaspool, isegi kui vara ja saavutused vastavad ühiskondlikele normidele.

Kui inimeste käest küsida surivoodil, mida nad kõige rohkem kahetsevad, siis on see ikka napp aeg, mis sai lähedastega koos veedetud, või see, et mõni oluline elumuutus jäi tegemata või hingerahu loomata, mitte see, et oleks võinud rohkem tööd teha.

Siin on üks hea mõtteharjutus. Kui sa saaksid täna teada, et sul on jäänud elada veel kolm kuud, siis mis see oleks, mida sa teisiti teeksid? Võib-olla võtaksid mõned telefonikõned inimestele, kellega on miski klaarimata jäänud. Korraldaksid kohtumise inimesega, kelle käest saab andeks paluda. Ehk külastaksid mõnda vanemat sugulast ja head tuttavat, kellega suhtlus on kiire elutempo tõttu unarusse jäänud. Võib-olla võtaksid kätte ja läheksid palverännakule, puhkusele, reisile, millest oled ammu unistanud. Või võtaksid kätte raamatu, mida oled pikka aega tahtnud lugeda; istuksid teetass käes ja kuulaksid lemmikmuusikat… Ehk vähendaksid oma töökohustusi või hoopis lakkaksid tegemast seda, mida praegu teed. Küllap veedaksid rohkem aega lähedastega, kolaksid rabas, prooviksid maalimist… Kui su hinges tekib mingigi tunne, et sellise teadmisega elaksid saa oma ülejäänud elu teistmoodi, siis on mu ainuke küsimus, miks sa seda praegu ei tee!

Allikas: Kaia-Kaire Hunt „Emotsioonide alkeemia“, kirjastus Pilgrim

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.