Valu mõjub eluisu põrmustavalt. Autosõit Tallinna on piinavalt pikk. Kodus, hoides kätega seintest ja mööblist, koperdan voodini. Isegi väikese sõrme liigutamine tekitab peaaegu minestama paneva ja keha läbiva valusööstu. Ma ei suuda olla ega minna. Laman voodis poolkülitsi, üks jalg toetab maad.
Mul on nii valus, et loodan abi millest iganes. Tärkab mõte hingata viisil, mida oli kuskil õpetatud. Enam-vähem on meeles, et peab sisse ja välja hingama hästi pikalt ja aeglaselt. Samal ajal peaks visualiseerima violetset valgust. Andun hingamisele. Midagi mõjub. Keha õnnestub liigutada lamavasse asendisse. Lootus innustab kogu hingest jätkama. Tunnen imestust ja sisemist õnne hoolimata taustal kumavast tugevast valust.
Kui liikumatult on juba üsna mugav, püüan tõsta ühte jalga. Ma suudan! Pole valu ega kangust. Mind valdab joovastus. Kuidas nii? Suudan tõsta ka pead, et vaadata, kui äge on jalga liigutada. Nii näen, et vasak ülestõstetud jalg on justkui läbipaistev, heledate energiajoontena voogav. Imestamist väärt! Ja tunne on hea. Seejärel püüan tõsta teist jalga. Ja sama! Üles tõuseb läbipaistev, hele, eeterlik jalg. Imestunud ja imetluses ei suuda oma silmi uskuda. Õhinas tuleb pähe keerata end tervenisti vasakule, kehast välja. Ja see sünnibki! Vaimustus paisub. Mõtlen, kuhu võiks sedaviisi minna. Igasugu ideid tuleb. Pea ideedest tulvil, prantsatan äkki kehasse tagasi. Mäletan, kuidas olen teadvusel, naerunägu ees ja kõhus keerab.
Tagantjärele olen naernud, et mõtlesin liiga hoogsalt liiga kaugele ja kukkusin sellest omamoodi meditatiivsest seisundist välja.
Veidi aja pärast leian jõu kõndida tualetti, aga ettevaatlikult. Olen imestusest joovastunud, et olin olnud enda kehast väljas! Olin näinud ennast kõrvalt.
Kas see on kehaväline teadvus?
Aastakümneid on püütud leida tõendatavaid andmeid, mis kinnitaksid kehavälise eksisteerimise võimalikkust. Õnneks või kahjuks pole tänapäevaste teaduspõhimõtete piires kindlate vastusteni jõutud. Olgu öeldud, et see tähendab vaid, et veel ei ole suudetud esitada vaieldamatut teavet, järgides objektiivseid teaduspõhimõtteid.
Leidub siiski mitmeid, kes kuulutavad, et juba ammu on teaduslikult kindlaks tehtud inimese võimalik eksisteerimine kehast eraldi. Niisamuti nagu leidub neid, kes tähtsalt kuulutavad, et tõeliste andmete põhjal ei ole mõtet teadvusest mõeldagi muudmoodi kui füüsilise aju toodangust.
Igal juhul on kehaväline kogemus üks kõige sagedamini esinev surmalähedase kogemuse element. Erinevate uuringute andmetel esineb surmasuus oma keha eemalt nägemist hinnanguliselt üle 20 protsendil juhtudest. Lisaks võib kehaväliseid kogemusi esineda ka omaette, ilma tuvastatava seoseta elu ja surma piiril viibimisest. Nagu minul valuga rinda pistes.
Kes või mis meie füüsilist keha kõrvalt vaatab? Mul oli mulje, et sain ilma valuta vaadata kõrvalt oma valutavat keha. Aga kas eelnev valu pidi olema selleks piisavalt valus?
Kuidas nii, et olemata surmasuus, võime kogeda kehast väljas olemise tunnet? Kas kehaväliseid kogemusi esineb ka ilma hinge heitmata? Inimene avastab end üsna mõistuspärase ja teadvel olevana vaatamas asju justkui kehast väljaspool, ning tunneb end tavaliselt hästi.
Kui märgatakse kusagilt kõrgemalt enda lamavat keha, siis ei tunta selle pärast erilist muret. Asi on selles, et see, kes vaatab, on ju inimese jaoks olemas seal, kus ta parasjagu on. Mõistetakse, et kehaline olemasolu on küll normaalne, aga rohkem tõeline on mingi veelgi laiem eksisteerimine.
Ka need inimesed, kes on vägagi elus, võivad näha end lendlemas nii lähemal kui kaugemal. Ka teistes ruumides, teistel maadel, vahel lausa teises maailmas või dimensioonis. Käik võib viia isegi raskesti kirjeldatavasse ebamaisesse ilma. Enamasti ei kesta need kogemused kaua ega ulatu kaugele.
FV kirjeldab, kuidas nägi oma keha kõrgemalt: „Hiiumaal kusagil maakohas oli pidu. Olime kõik spordipoisid. Õhtu edenedes tekkis tarvidus sõbralikult murul maadelda, et kes siis kellel saab selja maha. Olime sõbraga küllalt võrdsed. Madistasime päris mitu minutit, kui sattusin õnnetul kombel parteris kaela pidi haardesse. Teadvus kadus sekundiga. Teha ei jõudnud midagi. Märku anda ei jõudnud. Asend oli ka selline, mis ei reetnud sõbrale mu keha lõtvumist.
Ja ma nägin meid ülevalt, umbes 10 meetri kõrguselt, vast 30kraadise nurga alt. Nägin, kuidas teised sõbrad tulid, kahtlustasid jama ja sekkusid. Siis olin tagasi hopp!“
AT räägib nii kehavälisest kogemusest kui ka kehasse tagasi sobitumisest: „Oli aasta 1990 või 1991. Olen kahe poja ema, neist noorem oli kõrvapõletikus, seepärast olin öösel katkendlikult maganud. Päeval jäi poeg magama ja otsustasin ise ka pikutada. Heitsin diivanile pikali ja enda meelest polnud veel suikunud, kui korraga nägin enda keha eemalt. Elasin tol ajal hruštšovkas. Toas, mille kõrgus oli 3,10 meetrit, oli sektsioonkapp Võru. Olin selle peal ja nägin ennast liikumatult lamamas diivanil. Sain aru, et kehal polnudki võimalik ilma minuta liikuda, sest ma ise lendlesin üleval. Hing oli kehast väljunud. Korraga tuli meelde haige laps ja ütlesin endale: „Ma ei saa ära minna.“ Ja liikusin kiiresti kehasse tagasi. Raskusi oli sõrmedega, mis ei läinud kohakuti, mõne hetke vibreerisid, kuni leidsid õige koha. Kujundlikult oli sama tunne, kui sõrmkinnas ei lähe kohe kätte, vaid kobad õiget kohta. See juhtus väga kiiresti, nii kogemus kui kiire otsus tagasi tulla. Tundsin ärevust, et mis siis, kui poleks saanud tagasi tulla. Ebamugav oli taas klapitada keha ja hinge. Aga kui kogemus oli läbi, siis olin õnnelik. Kui rääkisin seda teistele, siis arvas enamus, et nägin und ja olin lihtsalt väsinud. Olen aga kindel, et see oli päriselt. Kui see lugu Teid töös aitab, on rõõm minu poolel.“
KH kirjeldus mootorrattaavariist: „Mind ärgitas kirjutama, et rääkisite surma lävel inimeste kogemusest – kehast väljumise tundest. Minul oli millalgi 1970ndate alguses just selline kogemus. Nägin iseennast kaugemalt. Nägin, kuidas istun kraavipervel ja hoian pead käte vahel. See oli pärast mootorrattaavariid. Avariiga kaasnes tugev mälukaotus, aga enese kaugemalt nägemise kogemust mäletan selgelt siiani, kuigi muud seigad on ununenud. Mind natuke rõõmustab, et see pole ainult minu väljamõeldis, vaid seda on kogenud teisedki inimesed.“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Karl Käsnapuu raamatust „Surmalähedased kogemused“.
