Surnu tõsteti koos õlgedega redelile või laudadest kokku löödud lautsile ja pesti puhtaks. Pesemiseks tarvitatud viht ja seep pandi hiljem kirstu, pesuvesi aga valati kohta, kus keegi ei käinud. Õled ja lavats põletati. Surirõivaste värv oli valge. Kui surnu oli veel majas, ei tohtinud sealt midagi välja anda, et mitte õnnetust tuua. Surnut ei tohtinud üksi jätta ning öösel surnut valvati. Surnuvalvajate traditsiooniline toit oli soolaga keedetud herned ja oad. Kirstu panemisel pidi jälgima, et pisarad kirstu ei kukuks, sest muidu tõmbab surm leinaja kaasa. Kindlasti pandi surnule kaasa mõni münt.
Kirstupanekule järgnes surnuvaatamine, kuhu inimesi ei kutsutud, vaid kuhu tuldi ise. See võrdus jumalagajätmisega. Matustele mõnel pool kutsuti, mõnel pool mindi ise. Nii nagu ristsetele ja pulma, nii võeti ka matustele kaasa toidukott. Suur osa matusekombestikust on seotud rituaalidega, mille eesmärk oli tagada, et surnu ei leiaks teed tagasi ja ei tuleks kodukäijaks.
Surnu kanti välja jalad ees ja pandi nii ka sõidukile. Tuba pühiti puhtaks ja praht visati surnule järele. Mõnel pool suitsutati tuba kadakatega, et tõrjuda surnu hinge ja puhastada õhku. Surnusõitjaid oli vana tava järgi kaks. Sõideti hästi kiiresti ja loogeldes, sest usuti, et kodukäija saab tagasi pöörduda ainult seda teed mööda, mida kasutati surnu viimiseks. Hauda ei tohtinud kaevata omaksed.
Pärast surnuaialt tulekut järgnesid peied ehk söömaaeg lahkunu mälestuseks. Selleks tapeti alati loom, vahel ka kaks. Siin võib näha jäänukit muistsest ohverdamisest: usuti, et kui looma ei tapeta, siis loomad surevad või kaob majapidamisõnn. Valitses uskumus, et ilma peiedeta jäänud surnud tulevad koju käima. Peiesöögist ei tohtinud midagi järele jääda ja mis jäi, valati maha surnule.
Peiedele järgnes leinaaeg, kus välditi surnu nimetamist ja hõbeehete kandmist. Meeste puhul oli leinaaeg kuus nädalat, naiste puhul kuus kuud.
Allikas: www.estonica.org
