Surm rahvakultuuris

Surm oli kurb ja paratamatu sündmus ning ajendas otsima mitmesuguseid surmaendeid. Üldine oli uskumus, et kuuldud koputused ja kolistamised ennustasid surma. Loomulikuks suremise ajaks peeti kas kevadet, kui puud lehte lähevad, või sügist, kui lehed langevad. Siis lahkunud hingedel pidi edasine tee olema kergem. Kõige parem oli surra päeval ja ilusa ilmaga. Tuisu ja tormiga surid kurjad inimesed ja nõiad. Suremise kergendamiseks oli mitmesuguseid võtteid. Vana tava oli avada selleks uks või aken. Üldine, kristlikust maailmavaatest mõjutatud arvamus oli, et kergelt sureb see, kes oma salajased asjad ja varjatud patud üles tunnistab ja andeks palub.