Raamatus “Kerge-raske-kivi“ saad koos reisijuhtide Kertu ja Riho-Brunoga käia kolmel reisil: Amazonase auravas vihmametsas Surinames, mägismaahõimu juures Sulawesi saarel Indoneesias ja Vaikse ookeani troopilises paradiisis Prantsuse-Polüneesias ning Lihavõttesaarel. Pakume lugemiseks peatükki “Tee, mis sa teed, ära ainult auku astu”.
Oli veel hämar ja ehkki asusime ekvaatoril, üllatuslikult ka täitsa jahe, kui hiivasime end halastamatult varajasel hommikutunnil poolmagavana ja suhtlusvõimetuna kitsastesse kanuudesse. “Norman kallis, miks sa ei hoiatanud, et Steven Spielberg alustab “Jurassic Park 6″ võttepäeva juba öö hakul just meie kämpingu kõrval. Pool ööd hoidis tema dinosauruste lärmamine mind ja ma kahtlustan, et teisigi ärkvel?” porisesin Normani kallal. “Söör ja madam kuulsid tõesti filmi dinosauruste hääli. Lärmajaks on tegelikult möiraahvid,” sai ta kohe asjast aru. Lugu selline: Spielberg käis mitmel pool maailmas ringi ja otsis loodusest kõige ürgsema ja ebamaisema häälega olendit, kelle hääl tooks inimestele kananaha ihule. Ta avastas lõpuks, et möiraahvi pööraselt kõvahäälne möirgamine ja haukumine sobib ideaalselt tema dinosaurustele. Tulemuseks on see, et nüüd usub mitu põlvkonda, et dinosaurused möirgasid just nii, nagu Steven Spielberg ette kujutas ja möiraahvide abil filmilinti võttis.
Kaks kanuud olid napilt nii suured, et mahutada kolmteist turisti (hoolikalt turvavestidesse pakitud), pealik Norman, Espanjo ja Ramien. Lisaks paigutati osavalt paatidesse meie seljakotid, toit, vesi, jääkastides õlu ja võrkkiiged – varustus kogu päevaks. Kaks paadimeest tõmbas mootori käima ja me podistasime aeglaselt jõe keskele. Paadis istudes jäid Normani silmad seisma meie Benno plätudel. “Lugupeetud söör Benno, teie ei tule ometi plätudega metsa? Teil ju korralikud matkasaapad kuskil, eks ole?” “Oh ei, need ei ole plätud, vaid hoopis Crocsid. Olen terve maailma nendega läbi rännanud,” selgitas Benno. “Need on väga mugavad,” lisas ta oma kõige võluvama naeratusega. “Aga mujal maailmas ei ole bušmeistrit,” tõsines Norman. “Kes on bušmeister?” vaatasin pika põletava pilguga talle otsa. “Bušmeister on üks vastik mürgine ja röövellik madu.”
Kui muidu on Norman mees, kes suudaks taskunoaga metsa maha raiuda, siis selline iseloomustus ühe mao kohta tegi mind vägagi ärevaks. Oma jutu kinnituseks näitas Norman fotot, kus üks ta sõber poseerib hiiglasliku, kolmemeetrise jämeda (õnneks surnud) mao kõrval pikali. Mees oli märgatavalt lühem kui madu. Bušmeister on ära teeninud kohutava maine kui rästik, kelle arvel on kõige rohkem maohammustusest põhjustatud surmajuhte. Mao soomused on iseäranis huvitaval moel suunatud ülespoole ja saba otsas on okas, mida ta lõgistab. Sellepärast kutsutakse neid Surinames ka maka sneki’ks, mis tõlgitult tähendab okka madu. Pruuni kolmnurkse mustriga beežikas madu elab veekogude lähedal ja aukudes koos armadilliga (vöölane). Oma mürgi saabki ta selle vöölase väljaheidetest. Madu kaitseb omakorda vöölast kiskjate (peamiselt jaaguaride) eest. See kooselu on äärmiselt huvitav looduse sümbioos.
“Söör ja madam. Tee, mis sa teed, ära ainult auku astu!” pani Norman meile südamele. “Me lubame, et aukudesse ei astu!” vastas kogu seltskond ühel häälel. Sõitsime mööda pruuni Tapanahony jõge. Esimestel minutitel oli see sile nagu peegel, aga mida edasi, seda rohkem iseloomu hakkas ta näitama. Suuri kive, kaljurahne, keerised ja kärestikke täis jõgi meenutas mõnda impressionistlikku maali ja sellel sõitmine tundus sama keerukas kui esmakordselt roolis olles Viru ring läbida.
Kuigi olime vihmametsas, polnud siin tükk aega sadanud ja jõe veetase oli ebaharilikult madal. Mõla paadijuhtide Espanjo ja Ramieni käes on kord pidur, kord gaas, kord rool. Vilunult juhtisid nad meid läbi kärestike, suurte kivide vaheliste pragude ja nähtamatute madalike labürindi. Nad on siin sündinud ja kasvanud, selles polnud kübetki kahtlust. Teel märkasime puulatvades öiste dinosauruste (vabandust möiraahvide) peret oma hommikusi toimetusi tegemas. Nii lähedalt nende möirgamist kuulata oli pisut kõhe, aga kohalike sõnul nad tegelikult kallale ei torma (kui neid just oht ei ähvarda). Isastel ahvidel tundus olema väike Napoleoni kompleks: mida kõrvulukustavam möirgamine, seda rohkem emaseid kokku jookseb. Võime kõva häält teha ei võrdu aga ilmtingimata liigijätkamise võimekusega. Möiraahvid teevad kaugekõnesid läbi tiheda džungli oma perekonnaga suhtlemiseks või hoiatuste edastamiseks vaenlasele. Selleks et hääl kõlaks võimalikult kaugele, on neil kõris moodustunud omalaadne kõlakamber. Möiraahvi häälitsus on Guinnessi rekordite raamatu vääriline kõige valjema maismaalooma kategoorias. Vees võistlevad hääle tugevuselt temaga kašelott ja sinivaal, kellele ei saa mingil juhul Napoleoni kompleksi süüks panna.
Pärast tunnist sõitu juhtis paadimees äkki kanuu võsasse. Meil oli matkaraja alguspunkt täiesti märkamatuks jäänud. Mind valdas hea kindel tunne, et kohalikud tunnevad iga puud ja põõsast nii hästi. Jätsime üleliigsed asjad kanuusse ja võtsime kaasa vaid kaamerad ja veepudelid. Meie sihtkohaks oli Potihilli graniidist mägi, kuhu olevat läbi džungli matkata umbes 4 km.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim välja antud Kertu Bramanise ja Riho-Bruno Bramanise raamatust “Kerge-raske-kivi”.
