"Laps oli väga hoolitsetud, sest ma püüdsin ju väga teiste eest varjata oma küündimatust ja ebaõnnestumist. Ma olin üsna sotsiaalne - käisin lastegruppides nagu üks korralik ja armastav ema ja tegin head nägu. Mis siis, et koju tulles panin esimese asjana lapse voodisse ja läksin teise tuppa nutma," räägib värske ema Kertu sünnitusjärgsest depressioonist.
Kerli luguKui rasedusest teada saime, olime väga õnnelikud. Veeresin sõna otseses mõttes rõõmsalt läbi raseduskuude. Seinale kleepisin spetsiaalse kalendri, kuhu iga päev tegin märkmeid nii oma enesetunde kui beebi liigutuste kohta.
