See on kiri, mille kirjutasin oma isale. Peale vanemate lahutust lapsepõlves isa lahkus ja kontakt meie, lastega jäi väheseks. Suhtlen ja olen suhelnud isaga stabiilselt, kuid üsna vähe ning meie suhe on jahe. Iga kord temaga suheldes on minu jaoks taustal kõik see, mida ma alljärgnevas kirjas välja ütlen. Ning see tekitab iga kord minus emotsiooni, pettumuse ja valu. Kuna teema ei lõppenud, ega lõppenud, panin oma tunded paberile. Minu eesmärk oli mõtted ja tunded välja öelda, välja kirjutada. Et lahti lasta. Et saada vabaks. Et ISE terveneda. Ma ei ootagi vastust isalt, vaid soov on ise oma eluga edasi minna nii, et mind enam ei mõjuta minevik, ega suhe isaga. Saadan selle kirja lootuses, et see kõnetab või puudutab, aitab või toetab kedagi. Sest usun, et meie põlvkonnas on suur osa inimesi kasvanud sarnases keskkonnas.
Armas Isa,olen pikalt otsinud aega, mil saan rahulikult ja segamatult kõneleda. Praegu enam ei kannata oodata. Helistades jälle lähevad asjad meelest ja mõne aja pärast justkui kaotavad aktuaalsuse, et siis veel tugevama emotsiooniga ühel hetkel naasta.Olen ammu tahtnud küsida, kes MINA Sulle olen?
