Kuidas saada tugevaid luid? Küsi kellelt tahad, ikka ja jälle saad vastuseks, et piim ja piimatooted on head kaltsiumiallikad ning et luude tugevdamiseks vajame me just piima. Iga lasteaialapski teab seda. Samas on pisut teadlikumad kursis ka sellega, et hoolimata eestlaste kirglikust piimatoodetelembusest kasvab Eestimaal pidevalt osteoporoosi haigestumise määr. Luudehõrenemist nimetatakse tänapäeval lausa hiilivaks epideemiaks ja seda kõike vaatamata riiklikule koolipiimaprogrammile ja sellele, et eestlaste poekorvid on lookas kohupiimakreemidest, jogurtist ning juustust.
Klassikaline küsimus, kust saavad suured rohusööjad loomad oma kaltsiumi (piima nad ju ei joo), võib tundlikumaid isegi ärritada – me pole ometi loomad! Aga kust saavad oma kaltsiumi hiinlased, kes pole kunagi erilised piimajoojad olnud?
Mis oleks, kui vaataks erinevate toitude kaltsiumisisaldust lähemalt? Ja üllatus-üllatus, esikohal pole üldse mitte piim, vaid hoopis seesamiseemned ja neist tehtud tahiini. Ja teisel kohal? Sardiinid. Edasi tulevad mandlid, kapsas, vesikress, parapähklid, lehtkapsas… Pisut kannatust – piimani läheb veel aega…. Aga õige pea selgub, et tahhiini sisaldab 100 ml kohta tervelt 680 mg kaltsiumit, samas kui 100 ml täispiimas on kaltsiumit vaid 115 mg ehk ligi 6 korda vähem.
Kaltsiumi imendumisele aitab kaasa C-vitamiin. Pole välistatud, et vanade eestlaste luud karastusid tugevaks siiski just C-vitamiinist ja kaltsiumist pungil kapsaliste-muu taimse kaasabil ja mitte lehmapiimal nagu sageli arvatakse. Lehmapidamisvõimaluski oli ju vaid vähestel edulisematel, hapukapsatünn nurgas oli vaese rahva seas kindlasti tunduvalt saavutatavam suurus…
Pealegi ei tohiks ära unustada, et ilma luudele avaldatud surve ja aktiivse liikumiseta võime endale sisse süüa mida tahes, luud sellest tugevamaks ei saa. Nii nagu valk ei kasvata passiivset lihast, ei kasvata kaltsium ka passiivset luud. Selles kontekstis oli esivanemate poolt tehtud raske maatöö nende kontidele kindlasti lisaboonuseks.
Head valgu ja kaltsiumiallikad on ka kaunviljad, teistest enam sisaldavad kaltsiumit kikerherned, kuid et kaltsiumi siduvatest füüthapetest vabaneda, tuleks neid enne kindlasti leotada ja keeta. Ning see viibki meid nüüd sujuvalt ühe ülimaitsva, eestlastele võrdlemisi tundmatu toiduni, milles kõik eelmainitu kvintessentsi saavutab. Teisisõnu, siit tuleb äärmiselt hõrgu ja luidtugevdava hummuse retsept:
Luude tugevdamiseks tuleb võtta:
400 g kikerherneid (kas keedetult või konservina)
4 spl sidrunimahla
50 g seesamiseemneid
2 küüslauguküünt
1 dl või pisut rohkem ekstra virgin oliivõli
pisut soola, maitserohelist (peterselli, piparrohtu jt)
Seesamiseemned ja oliivõli võib osaliselt asendada ka tahiiniga. Segage kõik retseptiosised blenderis või saumikseriga. Serveerige kaunilt kas köögiviljakangide dipikastmena või võileival. Võite olla kindel, et sööjate tagasisides te pettuma ei pea:)
P.S. Uute maitsetega eksperimenteerimine ei pea sugugi alati kallis olema: kikerherne konserv maksab poes vaid ca 70 senti ja kooritud seesamiseemnete hind jääb isegi alla selle.
