Mis kasu on meil pikenenud elueast, kui oleme terve elu haiged ja hädised ning jookseme ühe arsti juurest teise juurde, ühelt operatsioonilt teisele?
Kas praegune suremine 60-70 aastaselt on loomulik?
Teadlased on veendunud, et inimene on võimeline elama 125 aastaseks – kui mitte rohkem. Inimese kehaehitus on looduse poolt konstrueeritud palju tugevam, kui seda inimesed praegu usuvad ja arvavad.
Meie kehad on üle koormatud söögist, magamatusest, stimulantidest, ületöötamisest ja me imestame, et meil on nii vähe energiat, palju haigusi ja sureme noorelt. Me töötame võimalikult kaua, piitsutame end takka, pidutseme kui keha tegelikult vajab und. Kui keha veel vaevaliselt liikuda jõuab, siis lükkame ta kohvi, suhkru või muude stimulantidega jälle jalule, laskmata tal taastuda. Kui jääme haigeks, siis haarame kiiresti tablettide järele, mis võtaksid maha sümptomid, vaigistaksid meie keha hääle, et me saaksime segamatult edasi tegutseda ja mitte kuulda, mida keha meile öelda püüab. Me ei lase oma kehadel end tervendada. Me oleme oma kehad tasakaalust ja loomulikust rütmist välja viinud.
Praegu on kõige vanem dokumentaalselt tõestataud isik 122 aastane, kuid mõningate allikate põhjal on inimesed elanud ka palju vanemaks. Jah, meil pole selle kohta eriti kirjalikke tõendeid (kuidas saakski olla, kui alles mõned sajad aastad tagasi ei osanud suurem osa inimestest veel kirjutadagi?) Ja kas tuhandeid aastaid tagasi üldse pandi sündi ja surma kirja? Kui uskuda Piiblit, siis inimesed elasid 900 aastat vanaks. Mida aeg edasi, seda lühemaks muutus eluiga. Pikaealisusega on hiilanud veel Sumerid ja paljud teised erinevad kultuurid. Loomulikut ei võta tänapäeva teadus neid vanu pühasid tekste tõsiselt, kuid siiski… tervis sõltub paljustki sellest, et nad elavad lihtsat ja loomulikku elu. Nad elavad kaua, on terved nii füüsiliselt kui vaimselt, on rõõmsad ja õnnelikud. Nad söövad enamasti taimset vähetöödeltud, isekasvatatud orgaanilist toitu. Viibivad suurema osa oma ajast värskes õhus, teevad füüsilist tööd, puhkavad piisavalt ja armastavad oma elu. Sellise põhimõtte järgi elavad ka paljud vaimse praktika harrastajad, paljud loovad inimesed ja joogid ning nad on
üldjuhul tõepoolest tervemad ja õnnelikumad.
Hunza küla elanikud
Kirjutan pikemalt Hunza küla elanikest kuna nende elustiil on paljuski sarnane joogalikule elustiilile. Palju räägitud Hunza küla elanikud, kes elavad keskmiselt vanemaks kui 100 aastat (osade andmete pühjal 130-140 aastaseks) on näidanud, et kui õieti elada ja toituda, siis ei “kulu” keha 60-70 aastaga juba ära, vaid ta peab palju kauem vastu. Need inimesed on seda tõestanud juba
sajandeid. Sealsed inimesed ei ole isegi kõrges vanuses pidanud vaevlema kasvajate, südamehaiguste või mõne muu tänapäeva topis olevate haigustega. Ei esine ka ülekaalu.
Hunzas elav 80 aastane naine näeb välja nagu 40 aastane naine Läänes. Hunzas ei peeta 80 aastast inimest veel vanuriks. 90 aastane mees võib saada veel vabalt isaks.
Nad elavad oma elu tervetena, nooruslikena ja õnnelikena. Neid on nimetatud ka õnnelikemaiks inimesteks tervel maamunal.
Hunza asub maailmast eraldatud paigas, Himaalaja mäestikus, 3000 meetrit üle merepinna. Nad on muust maailmast isoleeritud, nendeni pole veel jõudnud lääne inimeste eluviis ja kombed. Rahvastiku arv on kõigest 30,000 inimest.
Hunzad toituvad äärmiselt tervislikult
Nende toit on täiesti orgaaniline, ise kasvatatud ja loomulikult puhas kõiksugustest kemikaalidest. Nad ei kasuta pestitsiide, vaid pritsivad oma viljapuid vee ja tuha seguga, mis muuseas tõrjub väga hästi soovimatuid putukaid kuid ei kahjusta loodust. Nad ei töötle oma toitu praktiliselt üldse. Nende toit on enamasti nii värske kui ta põllupealt või metsast lauale jõuab. Enamus toitu süüakse toorelt või kergelt küpsetatuna. Vahest kuivatatakse ka puuvilju või tehakse võid või juustu. Enamus on terviktoit, ehk selline nagu ta loodusest tuleb. Suurt rõhku pööratakse toidu valmistamisele. Seda tehakse teadlikult ja hea tujuga.
Menüü koosneb peamiselt puuviljadest, teraviljadest ja köögiviljadest. Teraviljadest on enimkasutatud tatar, hirss ja täistera nisu. Puu ja -aedvilju süüakse enamsti värskelt ja toorelt. Aedviljadest tarvitatakse kartulit, porgandit, kõrvitsat, kapsast, pastinaaki, spinatit ja erinevaid kaunvilju – ube, herneid ning kõike seda, mida on võimalik kasvatada ja mis on meilegi hästi tuntud aedviljad. Suur osakaal on toidusedelis ka aprikoosidel, kirssidel, viinamarjadel, ploomidel ja
virsikutel, mustsõstardel, õuntel, pirnidel.
Olulisel kohal on ka pähklid nagu mandlid, kreeka pähkid ja sarapuupähklid, eriti suur tähtsus on aprikoosiseemnetel. Arvatakse ka, et tänu aprikoosiseemnetes leiduvale vitamiinile B17 on kasvajad Hunzas väga harva esinev nähtus. B17 esineb tegelikult kõikides luuviljalistes nagu ploomid aga ka õunaseemnetes. Siin tasuks ehk meilgi õppust võtta ja oma õunad koos seemnetega ära süüa.
Hunza elanikud ei ole päris taimetoitlased. Nad tarbivad mune ja piimatooteid, suur osa on isetehtud jogurtil. Väga vähe süüakse liha, enamasti kana liha. Heal juhul pakutakse liha 1 kord nädalas. Liha pakutakse ka pulmades, või suurte sündmuste korral, kuid koguseliselt on liha osakaal väga väike.
Hunza elanikud söövad üldse vähe, vaid 2 korda päevas – lõunal ja õhtul. Neil tuleb heal juhul päevas kokku vaid 1900 kcal , millest on vaid 50 g. valku, 36 g rasva ja 354 g süsivesikuid – ärgem unustagem, et nad teevad iga päev kõvasti füüsilist tööd. Enamus valku saadakse täisterviljadest, aedviljadest ja kaunviljadest (Dr. Alexander Leaf, National Geographic, January, 1973).
Meie lääne inimene sööb tavaliselt umbes 3 korda rohkem kui keha tegelikult vajab kuigi meil enamasti küürutatakse vaid arvutite taga, mitte ei tehta rasket füüsilist tööd. Ja seegi toit on ebakvaliteetne ja liigselt töödeldud. Lääne inimeste menüüs olevad süsivesikud tulevad enamasti valgest rafineeritud jahust ning suhkrust ja valk tuleb loomsest toidust.
Üks kord nädalas antakse kehale ja seedesüsteemile puhkust, sellel päeval juuakse vaid mahla. Igal kevadel peetakse aga lausa mitmepäevalist paastu. Ka meie oma esivanemad on aastasadu, kui mitte tuhandeid aastaid, kevadeti paastunud.
Füüsiline aktiivsus, lõdvestumine ja meditatsioon
Väga tähtis hea tervise ja pikaealisuse hoidmistel on igapäevased füüsilised harjutused. Hunzad ärkavad hommikuti varavalges (u. 5 paiku hommikul) ja lähevad magama siis kui päike loojub. Nad viibivad enamuse ajast värskes õhus ja teevad palju füüsilist tööd. Nad on väga tugevad ja jõuavad palju. Igapäevaselt läbitakse pikki mägiseid radu – tihti tehakse isegi 15-20 kilomeetriseid retki. Eriliselt puhas mägede õhk on kindlasti ise juba ainuüksi väga tervistav. Vahemärkusena võib aga öelda, et Eesti on tunnistatud üheks puhtaima õhuga riigiks. Igaljuhul teeb ka kõndimine teeb head nii kehale kui vaimule.
Hunzad kasutavad ka palju joogatehnikaid. Oluliseks peetakse sügavat rütmilist hingamist. Äärmiselt tähtsaks peetakse lõdvestumist. See on ka ilmselt põhjus, miks Hunzad ei kannata üleliigsest stressist tingitud haiguste käes. Lõdvestust peetakse neil oluliseks tervise võtmeks.
Hunzad teevad mitu korda päevas lühikesi pause, mida nad kombineerivad erinevate harjutusete ja meditatsioonidega. Pausid võivad kesta vaid mõned minutid, kuid nad on tõeliselt efektiivsed. Nad on teadlikud, et kui pikalt järjepanu töötada, siis keha ja aju väsivad ja tekib tülpimus kõigest, sinu närvisüsteem saab häiritud ning sa pole enam efektiivne. Sa lihtsalt raiskad oma olemasolevat energiat end tagant sundides. Andes kehale ja vaimule vahepeal puhkust ning end venitades ja hingamisharjutusi tehes, keha taastub ja sa saavutad taas kõrge efektiivsuse ja energiataseme. Nii säästavad nad ka lõppkokkuvõttes aega ning jaksavad rohkem tööd teha. Meil siin Läänes inimesed aga haaravad lõunapausil kohvi või sigareti järgi, mis stimuleerib meie väsinud keha veelgi tagant ega anna kehale ja ajule aega taastuda ja energetiseeruda.
Puhkehetkel või tööpauside ajal ei räägita vaid mediteeritakse, ollakse vaikselt ja vaadatakse enda sisse, tehakse umbes 20 sügavat hingetõmmet ja kuulatakse oma hinge. Selliseid lühikesi meditatsioone tehakse lausa mitu korda päeva jooksul. See hoiab närvisüsteemi ja südame terve ning laseb aju ja keha hetkeks koormusest vabaks.
Hunzade jaoks ei eksisteeri tulevikku ega minevikku, nad elavad ainult hetkes. Neile on tundmatu ebakindlus ning neil pole hirmu läbikukkumiste ees. Ühelt poolt on nad rõõmsad ja muretud kui väikesed lapsed, teiselt poolt aga tohutu targad. Nad on oma mõtete isandad.
Kokkuvõteks
Nagu näha pole pikaealisuse saladus mingi imenipp või õige toitumine, vaid loeb kogu elu tervikuna, lihtne ja looduslähedane eluviis, looduse austamine, oma keha ja hinge hääle kuulamine, positiivsed mõtted, värske õhk, füüsiline liikumine, piisav puhkus, enesega rahulolu ja enda ning teiste armastamine. Ja seda kõike on tõestatud juba tuhandeid aastaid tagasi paljude erinevate rahvaste poolt. Isegi meie oma esivanemad on mõnes mõttes elanud palju tervislikumat elu.
Jah, kindlasti on igal inimesel tuua mõni näide stiilis, et “minu onu või minu vanaema oli kõva suitsetaja ja viinaviskaja ja peekonisööja, elas kõrge vanuseni ja oli terve kui purikas”. Nagu näha on olulised ka muud aspektid – kuidas nad oma elu elasid ja kui heas tasakaalus nad olid. Siin tuleks ilmselt aru saada, et tänapäeva keskmine Lääne inimene ongi selliste toitumisharjumustega, kuid massilist tervist ja pikka eluiga pole kuskil näha. See ei tohiks olla otseselt õigustus ebatervisliku toiduvaliku suhtes. Tervislikuks võib sellist elustiili pidada siis kui enamus inimesi ja ka meie keskkond sedasi elades sama hästi vastu peavad. Praegune eestlase tervis on aga Euroopa liidus üks kehvemaid, keskmine eluiga on Eestis mehel vaid 65 ja naisel 75 eluaastat ning loodus on viimse piirini viidud.
Kaua elamine ei ole omaette eesmärk, tähtis on eelkõige pikendada oma tervena elatud eluaastaid, et elada täisväärtuslikku ja õnnelikku elu ka kõrges eas.
Kuula oma keha ja sa elad kaua ja tervena!
Allikas: Kehakeel.ee
