Inimene on kõige suurem iseenda šaboteerija, ta suudab iseendale maha müüa kõik selle, mida on otsustanud müüa ja oskab musta valgeks värvides võtta tõesena iseenda uskumusi. Kui inimene koges siia Maailma sündides valu, siis loob ta endasse uskumused ja kasvatab solvumistest kaaslased, sest ta ei julge oma elu vastuvõtta - tal on hirm kogeda oma elu elades suurt Valu. Solvumise saladus peitub sündimise ajas ja ühes lihtsas matemaatilises tehtes - kas inimene näeb emaga ühes oldud aega 2 = 1 +1 või 1 = 1 ja 1/2, kirjutab Marianne Umborg.
Astudes suurde Maailma on inimene avatud, sest ta usub, et Maailm tuleb ja võtab ta vastu, kõnnib temaga kaasa ja hoiab teda turvalisuses, kuid ometi kogeb ta sageli vastupidist, ja kui nii juhtub, siis kaotab ta usalduse, sest Maailm ei osutunud usaldusväärseks. Selleks, et ennast kaitsta inimene loob endasse uskumused, solvub ja sulgub.Inimese sees on hirm, et ta ei ole Maailma jaoks oluline ja ta solvub, kui kogeb kinnitust oma hirmule. Ta salvestab olnu, peatades hetke, pildina ja hoiab seda enese sees alles, kui tõestust oma uskumusele, et ta ei ole väärtuslik, sest ta ei olnud oluline.
