Kõndisin taas ajas tagasi, kui astusin ja kogesin uuesti oma lapsepõlve ja kohtusin seal solvumise ning vihaga, sest nad on teineteisega seotud. Solvudes proovime peatada maailma lootuses takistada teda muutumast ja vihaga anname enesele jõudu hoida maailma paigal, proovida ise maailma muuta või siis tulla toime teadmisega, et me ei oma kontrolli maailma üle, kirjutab Marianne Umborg oma blogis.
Mille pärast või mille peale poleks Sa oma teel kõndides küll solvunud olnud ning vahest võiks Sulle selle eest isegi maailmameistri tiitli anda, sest solvumine tuleb Sul nii kergesti ja loomulikult välja nagu hingamine, kuid tema sees olla ei ole tegelikult üldse tore. Sa ei taha solvuda, kuid tegid seda taas, kui astusid tema sisse. Sa solvusid, sest teine inimene tegi seda, mida tema tahtis teha, kuid Sina jäid ilma sellest, mida vajasid.
