Mille pärast või mille peale poleks Sa oma teel kõndides küll solvunud olnud ning vahest võiks Sulle selle eest isegi maailmameistri tiitli anda, sest solvumine tuleb Sul nii kergesti ja loomulikult välja nagu hingamine, kuid tema sees olla ei ole tegelikult üldse tore. Sa ei taha solvuda, kuid tegid seda taas, kui astusid tema sisse. Sa solvusid, sest teine inimene tegi seda, mida tema tahtis teha, kuid Sina jäid ilma sellest, mida vajasid. Sina solvusid takistuse peale oma teel, kui kogesid, et Sinu tahe ei olegi kõige olulisem ja Sina ei määra teise inimese valikuid. Solvumine on ajatu hetk, mille pikkuse valid Sina ise.
Maailma sündides hüüdsid Sa: “Ahoi, ma tulin ja olen nüüd olemas!” Sa tundsid, et Sinu mina tähendab tervet maailma ja seega uskusid, et Sinu heaolu tagamine on maailma ülesanne. Sa solvusid, kui avastasid ühel hetkel, et Sinu käest ei küsitud, mida Sina soovisid. See juhtus siis, kui Sa kogesid, et maailm Sinu ümber oli muutunud, kuid see muutus ei meeldinud Sinule, aga Sinu käest ei küsitud, kas ja kuidas Sina oleksid tahtnud, et ta muutuks. Sa seisid hetkes, mis saabus Sinu jaoks ootamatult, sest Sina ei olnud selle jaoks ettevalmistunud, Sina ei jõudnud kohaneda. Sa tahtsid, et Sina ise oleksid maailma muutnud või siis suudaksid ja oskaksid muuta Maailma selliseks nagu Sina arvasid, et see Sinu jaoks olema peaks, aga teha seda alles siis, kui Sina oled valmis ning tahad seda.
Sa arvasid, et Sina ja maailm moodustate ühise terviku, kuid Sa tajusid, et te seisate eraldi – oled Sina ja on maailm ning maailmale ei ole Sinu heaolu alati oluline. Sa kogesid, et maailm astus ja valis olla nii nagu tema seda tahtis teha ja siis Sa mõistsid, et ta seisis Sinust eraldi. Sa järeldasid sellest, et maailm on ohuks Sinu turvalisusele, sest said aru, et Sina ei suuda maailma kontrollida. Sa solvusid, et peatada maailma muutumine, Sa tahtsid võtta endale hetke pausiks enne kui otsustad, mis saab edasi.
Sa solvusid ja olid oma tunde sees, et näidata maailmale, mida ta Sinule tegi – see oli Sinu protest ebaõigluse vastu. Sa peatasid hetke, et väljamõelda strateegia, kuidas olla ja mida teha edasi, et saada see, mida soovisid. Sa mõtlesid, kuidas panna maailma tema valiku ja Sinule tehtu eest kahetsema – Sa tahtsid tasuda talle kätte, lootuses panna maailma tundma seda sama, mida Sina tundsid. Sa soovisid maailma karistada, kuid seda tehes karistasid Sa iseennast, sest jätsid ennast ka ise omal tahtel ilma sellest, mida soovisid, kuid ei saanud, sest Sina tahtsid, et maailm selle Sulle annaks, kuna uskusid, et see oli tema kohustus, sest te olite seotud. Sa ootasid solvumises, et maailm tuleks ja parandaks vabandades oma vea, kuid maailm ei tulnud ja Sina olid üksi.
Sinu solvumine muutus vihkamiseks, sest oma jõuetuses soovisid energiat juurde, et suuta muuta maailma Sinule sobivaks ning jõudu, et toime tulla teadmisega, et Sinu heaolu on ainult Sinule oluline ja Sa pead ise enese eest vastutades hoolt kandma. Sa vihkasid olukorda, milles olid ning Sa põrnitsesid maailma ja mossitasid enese sees, sest nägid, kuidas maailm muutus ja liikus edasi hoolimata sellest, et Sina peatudes lootsid ta peatada, et nii saada see, mida Sina vajasid ja alles siis lubada tal edasi liikuda. Sa kogesid, et ei suuda maailma kontrollida.
Sa istusid oma peatatud hetkes ja pidasid sisimas kõnet maailmale: “Soovin, et enne kui astud, valid, ütled ja oled mõtled minu peale, sest mina tulen enne Sind, kuna Sina oled minu heaolu tagaja. Palun ära tee nii, et Sa jätad mind üksinda ja iseenda hoolde. Mina ei saa ise tõusta ja minna otsima ning andma enesele seda, mida ma vajan. Mina vajan Sind, kes Sa oled minu jaoks olemas – Sina oled minu jaoks mina ise parimal võimalikul moel – nii tajun mina seda maailma. Ma solvun, kui avastan, et Sinu valikud ei ole tehtud minu pärast ega jaoks – see on eraldi seismise valu, mis teeb haiget, mida üha uuesti kogen, kui avastan, et olen siin maailmas üksi.”
Sinu solvumine on Sinu enese poolt peatatud hetk varajases lapsepõlves, mis kestab seni kuni kasvad täis ja võtad ennast vastu. Siin maailmas Sa kohtud ja vahel ka põrkud teiste inimestega, kuid Sa ei jää seisma, sest Sinul ei ole vaja peatust. Sa lähed ise edasi, sest lood iseenda jaoks maailma ja teed seda üha uuesti nii nagu Sina valid.
Peatudes oled Sa ootuses, mida on raske taluda, sest hoiad ennast kinni. Sina ise takistad ennast edasi astumast, sest ootad, millal maailm tuleb tagasi sinna, kuhu Sina paigale jäid. Sa ootad, millal maailm märkab Sinu puudumist enese seest ja peatub ise, et Sind üles otsida. Kuid maailm ei peatu ega tule tagasi, sest temal ei ole vaja tulla, tema liigub ja muutub üha edasi. Sinul tuleb otsustada, millal lased lahti sellest takistusest, mida Sa solvudes oma peatuse põhjuseks valisid. Sina valid, kas Sa vajad seda, mida arvasid end vajavat ja leiad selle saamiseks ise tee või ei ning Sina ise otsustad, kas kõnnid taas edasi, olles maailmaga ühes, kõrvu, tema sees või eraldi.
Autor: Marianne Umborg
Allikas: Mõista oma tundeid: allasurutud emotsioonid ja solvumine toovad kaasa tervisehädad
Viha – kuidas sellega toime tulla ja sellest vabaneda?
Andestuse õnnistus ehk miks kättemaks ei tööta
