Olen ka ise olnud sõltuvuses ja ei kavatsegi seda eitada. Elasin suitsude sõltuvuses ikka päris korralikud aastad. Mida aasta edasi, seda rohkem sõltuvus süvenes. Ma ei arvanud, et sellest loobun. See oli ju mu parim sõber “suits”. Ma veetsin temaga väga palju aega koos, ta aitas mind kui olin närviline, ta hoidis mu kaalu kontrolli all. Ta oli mulle üks tähtsamaid. Ja kui mu sisemine mina hakkas häält tõstma ja ütlema, et – ära lämmata ja mürgita mind rohkem, siis ma ei aksepteerinud seda. Olin stressis, et kuidas ma saan hakkama? Mis saab siis kui keegi mulle helistab? Mul ei ole ju midagi sõrmede vahele võtta rääkides jne jne. Lõputu ring ja sisendamine, et suits on hea sõber.
Nüüd kaks aastat hiljem, kui ma enam ei suitseta, mõtlen – mida ma ometi mõtlesin? Ma saan lõpuks hingata puhast õhku, ma ei haise nagu tuhatoos ja ma olen õnnelik, et suutsin lõpetada. Tegin seda, sest armastan ja austan ennast. Mul ei ole vaja end vabatahtlikult mürgitada! Ma saan ikka telefonile vastata, ilma et mul koni hambus oleks, ma saan ikka hommikukohvi juua, ilma et näpu vahel miskit suitseks. Ma saan nautida kohvi aroomi ja nautida igat hetke, mis mulle on antud.
Meil on palju sõltuvusi, koledaid sõltuvusi. Miks me seda teeme? Miks me sõltume millestki või kellestki? Sest me kardame. Kardame lahti lasta, sest siis me ju ei saa hakkama. Me ju kaotame oma ainsa sõbra “sõltuvuse”. Inimene, kes vabaneb kammitsaist, mõistab lõpuks, et vabanedes on ta hoopiski vaba, mitte ei kaota kedagi ega midagi.
Näen enda ümber iga päev inimesi, kes on millestki või kellestki sõltuvuses. Ka mina olen sõltuvuses, kuid teen samme, et sellest vabaneda. Tahan saavutada sõltumatuse ja vabaduse, sest see on hetkel minu prioriteet number 1. Ka see, kui ollakse kellestki sõltuvuses, on koht, kus inimene annab end täiesti teise kätesse ja ei suuda ise otsustada.
Autor: Merlin Talonpoika
Allikas: Merlini teekond teadlikkuseni
