Tulemusjuhtimine on üks tore asi. See tähendab, et me juhime organisatsioone ja inimesi selliselt, et me seame eesmärgid ja kirjeldame, millist tulemust saada tahame. Hiljem siis muudkui jälgime, kas liigume tulemuse suunas ja kui vaja, siis korrigeerime ühte- teist ja siis lõpuks kas anname vitsa või teeme pai. Tulemuse põhjal mõistagi.
On ikka nii või? Miks maandub inimese peale solk, kui ta näiteks peab lapsele kooli vastu minema ja ta selleks pooltel päevadel tund enne teisi töölt lahkub? Mis haiseb solgi järele, kui inimene lahkub reedel lõunast, et perega maakodusse sõita? Missugune on täpselt seos lipsukandmise ja tulemuse vahel? Miks on nii, et enamik juhte teab siiamaani täpselt, et ühte tööd saab teha ei enam ega vähem kui 40 tunniga nädalas? Miks on nii, et töö mängimine on üsna sama hea kui töö tegemine? Kes ei mängi, saab solki näha? Ja oma igapäevakäitumises me hoolime enam solgist kui tulemusest.
Esiteks, oleme me juhtidena üsna laisad eesmärgistamises ja eriti selles osas, et tavaliselt käib eesmärgistamisega kaasas hulk igasuguseid kui-sid ja aga-sid. Ja nendega ei taha väga tegeleda.
Teiseks, ja see on sümptomaatilisem, tegelikke kultuurinorme ei määra mitte kirjapandud (ja saja tuhande eest firmaüritusel mahamüüdud) väärtused, ja kindlasti mitte eesmärgid, vaid SOLK.
SOLK on negatiivsed kommentaarid, millega me üksteist töökohal lahkesti kostitame. Solgi abil tagame me ajast ja arust töökultuuri kestmise. “Oi, vaata kes tuli!” märkame me valjuhäälselt kolleegi, kes tuleb tööle teistest kolmveerand tundi hiljem. “Eino sina saad muidugi puhata, ” teeme me kolleegile Kreeka-sõidu alguse meeldivaks. “Mina kustutan tuled, aga ega seda ju ei märgata.” ” Ei muidugi, tema läheb kliendi juurde, teada värk.”
Solk mürgitab meie emotsioone igal sammul ja solk:
• ei lisa ühtegi krooni meie pangakontole,
• pole midagi muud kui vaid tegeliku töö häirimine.
SOLK viib meie tähelepanu eesmärkidest eemale. Me mürgitame endid, oodates solki, põhjendades solki, solkides ise kas otse või tagaselja. Me teame nagu lapsed, et solk on paha, aga tegelikult on ikka mõnus selle läga otsas olla.
Mis vahet on, kas ma teen tööd 35 või 45 tundi nädalas, kui mul asjad hästi tehtud on? Mis vahet on, kas ma mõtlen omi mõtteid kontoris või kodus või pargis jalutades? Küsimus on, kuidas tulemust saavutada.
Ja tulemust võiks saavutada paremini, kui:
• see tulemus ikka paremini ära sõnastada (elementaarne, Watson),
• kõrvaldada SOLK meie suhetest (pole üldse elementaarne),
• tulemust arutades rääkida ASJAST, mitte inimestest (kes loomulikult süüdi on).
Best Buy on üks selline firma, kes rakendas organisatsioonis minu arusaamist mööda Solgivaba keskkonna – ise kutsuvad nad seda ROWE (mitte RÕVE) ehk Results Only Work Environment (loe Businessweek artiklit selle kohta). See on palju enam, kui vaid paindlik töögraafik. Aga too on juba hoopis teine jutt.
Loo autor on Toomas Tamsar, Pärnu Juhtimiskonverentsidest
Allikas: maripuu.eu
