Igal inimesel on erinev võimekus valusat kogemust vastu võtta ja sellest tingituna ka ainuüksi talle endale sobiv tempo. Selleks et šokiperiood täidaks oma ülesande meie jaoks parimal moel, on oluline sellest läbi kulgeda just endale sobiva kiirusega. Oleks hea loomulikku langusehoogu säilitada. Kahjulikult mõjub nii pidurdamine kui ka tagant sundiv kiirendamine.
Pidurit saab panna väga erineval moel. Levinum on valu tuimestavate ainete tarvitamine. Selleks kasutatakse nii alkoholi kui ka rahusteid, mis pehmendavad kogemuse teravust. Kahjuks selline valu leevendamine kokkuvõttes hoopis pikendab valu kestvust. Rahusti lükkab tugevama valu tundmise edasi, aga ei võta seda ära. Alati, kui aine mõju väheneb, tuleb kõik jälle uuesti esile. Kuna ainete kasutamise eesmärgiks saab seega olla vaid valu ajutiselt pehmendada, mitte valust välja pääseda, siis peab üha uuesti pöörduma selle tuimestuse poole. Nii ei ole ka keeruline endale sõltuvust välja arendada.
Valu on meile märk, et vajame muutust, aga milline see muutus olema peaks, selgub ainult oma valu tundma õppides, seda sügavuti uurides, et endaga toimuvat mõista. Selle alusel saame hakata oma vajadusi rahuldama ja lahendusi otsima. Veelkord – valu tuimestamine lükkab valu tekitajaga tegelemist ainult edasi.
Teiseks on võimalik šokiperioodi pidurdada, kui inimese kogemust järjekindlalt pisendatakse või tühistatakse. Näiteks võivad šokis oleva inimese kõrval olijad veenda teda, et see kogemus pole midagi erilist ja probleemi pole. Äsja on inimese maailm kokku varisenud, tolmgi pole veel hajunud, aga juba peaks justkui võluväel tema maailm taastatud olema. Sõltuvalt hetkest, millal julgustama hakatakse kogemust pisendades, on sellel kas šoki läbimist pidurdav või hoopis kiirendav mõju. Kui selline sõnum saabub hetkel, kui inimene pole veel peaaegu üldse saanud kontakti toimunuga ja uue reaalsusega, saab sõnumist pidur. Inimene saab justkui kohustuse üldse mitte enam süveneda juhtunu üksikasjadesse. Nii püütakse peatada kogemusega kaasnenud reaalsuse vastuvõtmine.
Päriselt pole see muidugi võimalik, aga šoki kestvus pikeneb pidurdamise tõttu oluliselt ja mõnel puhul võib see saada ka ohuks inimese psüühikale. Šokis olles on meil justkui pidur ja gaas korraga peal. Olles suurte muutuste keskel, tajume oma elu peadpööritava kiirusega kuristikku tormamas, aga samas võtame endale pidurdades aega toimunuga tasapisi kohaneda. Rallisõiduoskustega autojuht kasutab seda võtet libedal teel kurvi läbimiseks, aga ta saab seda teha vaid lühiajaliselt, muidu kuumenevad pidurid ja auto mootor üle. Ka šokiperiood ei saa kesta väga kaua. Enamasti arvatakse, et šokiperiood ei võiks kesta üle 48 tunni. Kogemus ütleb, et inimene talub ära ka veidi pikema šokiperioodi, aga kindlasti varitseb pikas šokiperioodis psüühika ülekuumenemise oht.
Nüüd mõni sõna teisest aspektist, kuidas šokis olijat toimetulijana julgustades võib šokiperioodi ohtlikult lühendada. Kui hakata inimesele sellisel ajal, kui ta on juba mõndagi oma olukorra tegelikkusest mõistnud ja tajub selgelt elu purunemist, sisendama, et ta on tugev ja tuleb kõigega toime, siis võib see mõjuda osatamisena, võimatu kohustusena või annab see lihtsalt ahastavale inimesele tunda, et teda ei mõisteta ja ta on täiesti üksi jäetud. Enamasti kiirendab šokiperioodi kulgu just oma valukogemusega üksi jäämise tunne – kui inimene tajub, et ta on oma valu ja olukorraga üksi ning teistelt pole mõistmist ja abi loota. Ta on seetõttu sunnitud kiiremini otsa vaatama reaalsusele, muutustele, milleks ta pole veel tegelikult valmis. Inimene mõistab, et ta peab üksi toime tulema, ja mobiliseerib kõik oma jõuvarud. Parimal puhul suudab ta tõsiste pingutustega edasi liikuda, kulutades kriisiprotsessi alguses suure hulga vajalikku energiat, mida oleks hoopis hiljem hädasti tarvis. Halvemal puhul saab inimene seesugusest kiirsööstust psüühilise trauma. Kõike seda on üksi kandmiseks liiga palju ja traagika ujutab inimese üle. Tal ei jatku piisavalt eluväge, et kaotusele ja muutuste tulvale vastu panna. Traumapsühholoogias kasutatakse selle kohta terminit, et inimesel ei jätku piisavalt säilenõtkust (ingl k resilience resources) käesoleva elutraagikaga toime tulekuks.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Alkeemia lugemisnurk | Naatan Haamer: Mis meid kriisis murrab?
Hingehoidja ja kriisiterapeudi Naatan Haameri kolm elutarkusetera, kuidas kriisi ja eluraskustega toime tulla
KUULA ALKEEMIA PODCASTI I Naatan Haamer: Inimkond on hingelises kriisis
