Kui meie elus ilmnevad probleemid, mured, lahkhelid või mustrid, võime need tõstatada väljavalitud turvaliste ja toetavate inimeste keskel. Esmalt ei pruugi olla selge, milline tuumikprobleem – või ehk isegi mitu – meid puudutab. Tuumikprobleemid ei jäta endast muljet kui sügavast probleemist. Pigem kerkivad nad esile igapäevaelu murekohtadena. Pideva mõttetöö ja oma loo jutustamise abil saab aga üldiselt selgeks, millised probleemid meid puudutavad. See teadmine aitab meil tasapisi vabaneda segadustundest, rahulolematusest ja alateadlikest negatiivsetest mustritest (kordamissund või taaselustamised).
“Kõik või mitte midagi“ mõtlemine ja käitumine
See on ego kaitsemehhanism valu vastu, mida terapeudid nimetavad lõhestumiseks. Kui me niimoodi mõtleme või käitume, oleme kas ühes või teises äärmuses. Näiteks armastame kedagi jäägitult või vihkame teda. Kuldset keskteed ei ole. Näeme ümbritsevaid inimesi kas heade või halbadena, mitte sellise mitmekülgse tervikuna, nagu nad päriselt on. Iseennast hindame täpselt sama karmilt. Mida rohkem kasutame “kõik või mitte midagi“ mõtlemist, seda rohkem kipume käituma “kõik või mitte midagi“ stiilis. Mõlemad tegevused põhjustavad probleeme ja tarbetut kannatamist. Meid võivad kütkestada teised inimesed, kes mõtlevad või käituvad “kõik või mitte midagi“ stiilis. Kuid mõne sellise inimese läheduses viibimine põhjustab meile veel rohkem raskusi ja valu.
Kuigi “kõik või mitte midagi“ mõtlemine võib olla iseloomulik mis tahes vanemlikele tingimustele, esineb seda väga sageli just fundamentalistlikult usklike vanemate puhul. Nad on tihtipeale karmid, karistavad, hukkamõistvad ja täiuslikkust taotlevad. Nad on enamasti kinni häbil põhinevas süsteemis, mis üritab Tõelist Mina varjata ja isegi hävitada.
“Kõik või mitte midagi“ mõtlemine sarnaneb aktiivsele alkoholismile, mõne teise uimasti sõltuvusele, kaassõltuvusele või mõnele muule aktiivsele sõltuvusele ja kiindumusele, kuna see vähendab järsult ja eba-realistlikult meie võimalusi ja valikuid. Selline piiratus on ahistav ning me pole suutelised igapäevaelus loomingulised olema ega kasvama. Paranemise ajal õpime, et enamik asju meie elus, sealhulgas paranemine, pole “kõik või mitte midagi“ ega “see või teine“. Pigem on need “nii see kui teine“. Neil on erinevad varjundid, nad asuvad skaalal kuskil vahepeal, mitte vaid “0“ või “10“ juures.
Kontroll
Kontroll on meie elus arvatavasti üks domineerivamaid tegureid. Mida iganes me enda arvates kontrollima ei peaks, kas kellegi teise käitumist, meie enda käitumist või midagi muud, kipub vale-Mina selle arusaama külge kinnituma ega lase enam lahti. Selle tulemuseks on enamasti hingevalu, segadus ja frustratsioon.
Kokkuvõttes ei saa me elu kontrollida, nii et mida rohkem me seda üritame, seda enam tunneme, et kõik on meie kontrolli alt väljas, kuna pöörame sellele liiga palju tähelepanu. Väga sageli on inimesel, kes tunneb, et asjad on tema kontrolli alt väljas, haiglaslik vajadus kõike kontrollida.
Kontrolli võib teisisõnu nimetada ka klammerdumiseks. Targad inimesed on jõudnud järeldusele, et klammerdumine või vajadus kõike kontrollida on kannatuste aluseks. Loomulikult on kannatamine elu osa. Me kõik peame ilmselt kannatama, enne kui saame hakata teisi võimalusi kaaluma. Kuid kannatamine võib meid ka meelerahuni juhatada. Üks valikuvõimalus, mis pea alati meie kannatusi leevendab, on alistumine: me loovutame oma vale-Mina ja ühtlasi seisukoha, et suudame midagi kontrollida.
Me kannatame siis, kui üritame olemasolevale vastupanu osutada. Avastame tasapisi, et üks võimsamaid ja tervendavamaid asju on loobuda vajadusest alati kõike kontrollida. See vabadus tuleneb meie Tõelisest Minast. Selles kontekstis ei tähenda “alistumine“ allaandmist või tegutsemisest loobumist, pigem on mõeldud, et see, kes alistub, võidab võitluse kontrollimise üle ja heastab suure osa mõttetust kannatamisest. Sellest saab elukestev protsess, mitte ühekordne eesmärk.
Kontrollimise vajadus on tihedalt seotud mitme teise elulise teemaga: tahtejõuga, hirmuga kontrolli kaotamise ees, sõltuvuse/sõltumatusega, usaldamisega, tunnete, eriti viha kogemisega, enesehinnangu ja häbi kogemisega, spontaansusega, enese eest hoolitsemisega, “kõik või mitte midagi“ suhtumisega ja ootustega nii iseendale kui teistele. Paljud pole neid olulisi elulisi teemasid läbi töötanud. Enamasti usuvad nad aga, et on nendest teemadest ja kõikidest teistest probleemidest üle saanud, st neid kontrollinud. Nad usuvad isegi seda, et suudavad kuidagi elu ennast kontrollida.
On raske õppida, et elu pole võimalik kontrollida. Elu kulgeb võimsalt ja müstiliselt ikka edasi, olenemata sellest, mida me teeme. Elu pole võimalik kontrollida, sest see on liiga rikkalik, spontaanne ja ohjeldamatu, et meie mõtlev, kontrolliv ego/vale-Mina saaks seda täielikult mõista, veel vähem kontrollida.
Sellel hetkel võime teada saada, et meil on väljapääs, võimalus vabaneda kannatustest, mis on seotud meie vajadusega alati kõike kontrollida. Väljapääsuks on alistumine ja seejärel tasapisi elu kaasloojaks kujunemine.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Charles L. Whitfieldi raamatust “Sisemise lapse tervendamine”
