Vastupanu, mis on hirmu sugulane, ilmutab end tundena, et oled liiga laisk, kartlik või väsinud, et hakata tegelema nende harjutuste või tegevustega, mille kohta sa tead, et need teenivad su kõrgemat mina. See on osa, mis pigem vaataks päeva lõpul midagi Netflixist, kui hakkaks päevikut kirjutama. See on osa, mis parem istuks diivanil, kui läheks jooksma.
Mida paremini sa saad aru, millal vastupanu etendust juhib, seda lihtsam on valida selle vastu vahendeid, et terveneda ja kasvada. Abiks selle nimetamisele annan vastupanu/hirmu mõned võtmeomadused:
- See klammerdub käesoleva olukorra külge.
- See peab kontrollima, saagu mis saab.
- See kardab kohutavalt mis tahes muutust, eriti sisemist muutust.
- See on tugev, mitte pehme ega liikuv.
- Sellel on kõige turvalisem, kui elu liigub ilma muutusteta, harjumuste rütmis.
- See põlgab riski.
- See kardab usaldamist.
- Sellel on ekslik kontrolliillusioon ja see usub, et kui ta piisavalt muretseb, hoiab ta ära halvad asjad.
- See on kannatamatu ja tahab, et asjad lahendataks otsekohe.
- See ei salli paradokse ja mõtleb mustvalgetes terminites.
- See tunneb end kindlamana sinu peas, mis tähendab, et see ei taha veeta aega tunnete maastikul. See seostab tundeid kontrolli kaotamisega, sest nii tundis ta end lapsena, ja sinu selle osa jaoks on kõige hullem just kontrolli kaotus.
- See õilmitseb laiskuses ja armastab sind inertsusesse tõugata.
On teisigi põhjuseid, miks me kasvule vastu seisame. Kasv tähendab vastutuse võtmist igal viisil. Meie lapseosa, mis igatseb, et keegi teine päästaks meid valu käest, muutub väga häälekaks, kui kaalume seda ülesannet enda peale võtta.
Ma olen töötanud paljude klientidega, kes täiskasvanuna ikka veel tegutsevad usust, mis on sageli endale teadvustamata, et kellegi teise töö on nende eest hoolitseda – eriti on see nende vanemate töö. Ja kui nad selle vastutuse võtavad, siis nende vanemad ei tee seda kunagi. Muidugi ei tee vanemad seda sellegipoolest, aga vastuseisu osa ei taha sellest aru saada.
Siin on veel üks vastupanu ja mina aspekt: Jungi psühholoogia õpetab meile, et vastupanu ise on osa plaanist. See pole midagi niisugust, millest üle saada või mida vihata, vaid kuna vastupanu tekitab vajaduse jõupingutuse järele, aitab see meil kasvada. Ei aita ka see, kui pead vastupanu oma isiksuse halvaks osaks, mitte lausa vaenlaseks. Pigem on vastupanu nagu ärevuski oluline osa minast ja kui sellega mõistlikult tegeleda ja tõhusat tööd teha, aitab see tervenemisele kaasa. Teiste sõnadega, vastupanuga töötamisel me tugevdame oma minatunnet. See kõik on täpselt nii, nagu olema peab – miski pole juhuslik.
Karkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Olla inimene tähendab teada, et me oleme ebatäiuslikud ja samas ometi terviklikud
Alateadvuslik meel suudab kontrollida sind palju enam kui teadvuslik meel
Enesekriitika on moondunud hirm
