Ma olen kindel, et paljud teie hulgast on kogenud millegi uue õppimist - nagu meditatsiooni või igal hommikul rohelise smuuti valmistamist, mis mõlemad võivad aidata ärevuse vastu -, ent nädala või kuu aja pärast leiate, et olete hobuse seljast maha kukkunud... Miks see nii on? See on nii sisemise vastupanu pärast. Miks sa peaksid vastu seisma arengule ja tervenemisele, kui need viivad vaid positiivse muutuseni? Vastus on küsimuses endas: see on muutus ise, mis on nii hirmutav. Üks osa meist, ja nii on see meie kõigiga, igatseb jääda tuttavasse, turvalisse ja ettearvatavasse maailma, ning see osa ongi vastu meie kasvupüüdlustele, kirjutab Sheryl Paul oma raamatus "Ärevuse tarkus".
Vastupanu, mis on hirmu sugulane, ilmutab end tundena, et oled liiga laisk, kartlik või väsinud, et hakata tegelema nende harjutuste või tegevustega, mille kohta sa tead, et need teenivad su kõrgemat mina. See on osa, mis pigem vaataks päeva lõpul midagi Netflixist, kui hakkaks päevikut kirjutama. See on osa, mis parem istuks diivanil, kui läheks jooksma.Mida paremini sa saad aru, millal vastupanu etendust juhib, seda lihtsam on valida selle vastu vahendeid, et terveneda ja kasvada.
