Eemaletõugatu tunnistamine
Mõistet “vari” on hakatud üha sagedamini kasutama psühholoogilises (ja isegi spirituaalses) kontekstis, kuid selle tähendus on püsinud endiselt suhteliselt ebamäärasena, eriti neil puhkudel, kui üritada seda süvitsi mõista. Siiski on seda mõistet võimalik üpris selgesõnaliselt defineerida.
Su vari on ühend kõigist sinus leiduvatest osadest ja omadustest:
- millega oled ühenduse katkestanud või mida sa ei taju
- mida eitad, tõukad eemale või keeldud tunnistamast
- mida sul on kombeks omistada teistele (nagu neil oleks see omadus, aga sinul mitte)
- mida sa hoiad või püüad hoida varjul või teiste silme alt ära
- mida kirjeldad väljendiga: “Mina küll selline ei ole.”
Paljude meeste puhul sisaldab nende vari vähemalt osa järgnevast: häbi, haavatavust, vägivaldseid mõtteid, tundeid või tegusid, pornolembust (või seda, mis ajendab nende pornolembust) – sisuliselt kõike seda, mida nad varjavad või varjata püüavad. Meie vari on tavaliselt otsekui prügikast kõige selle jaoks, mis meile enda juures ei meeldi, ning selle prügikasti põhjas on tavaliselt meie tervendamata haavad. Ent ükskõik kui tugevalt me ka poleks varjudes leiduvat endast eemale lükanud või kaugele silma alt ära pannud, ajendab see vari ikkagi suurt osa meie käitumisest – sellest ka vajadus oma varjuga tööd teha.
Kui me oma varju ei tunne, siis oleme mittetäielikud, killustatud, terviklikkuse saavutamisest võimatult kaugel, vanade käitumismustrite küüsis – ja seda kõike hoolimata meie senistest saavutustest.
Järgnevalt kaks asjakohast näidet.
John läheb harva endast välja. Tema naine vihastab tihti, eriti siis, kui mees sellist vihastamist kritiseerib. John ei mäleta tavaliselt oma unenägusid, aga kui mõni talle meenubki, siis jahivad teda tavaliselt selles unenäos mingid suured ja vihased olendid, kellest mõned on inimesed, mõned mitte. Tema viha on osa ta varjust; ta eitab oma viha ega tunnista seda osa endast, hoides seda pimedas ja omistades seda teistele, olgu “teisteks” kas olendid unenäos või abikaasa. Naine ei väljenda seetõttu mitte üksnes enda viha, vaid ka suurel hulgal mehe oma.
William tunneb suurt ebamugavust iga kord, kui tema kuueaastane poeg David nutma hakkab. Ta ei palu Davidil nutmist lõpetada, vaid tõmbub sellistel puhkudel poisist eemale, et teda ennast ei ähvardaks mingil juhul nutma hakkamise oht ja ta end sellega ei häbistaks. William seostab alateadlikult nutmist pahandustesse sattumisega, millega kaasneb teiste armastuse taandumine ja häbitunne, ning ta kannab selle suhtumise üle oma pojale. Ta hoiab oma haavatavust pimedas ning loob poja jaoks mudeli, mis nõuab emotsionaalset tuimust või teistest kaugenemist.
Iga kord, kui tunned end reaktiivselt tegutsevat ja samadele käitumismustritele alluvat või emotsionaalselt endasse sulguvat, siis oledki sattunud oma varju haardesse. Ükskõik millist osa endast pimedas hoiad, ükskõik missugune osa sinust on tervenemata, see osa ei kao kuhugi ega vaiki vaid seetõttu, et sina seda ei näe või ei kuule.
Meie vari käib meiega kõikjal kaasas. Selle eemale tõrjumine või vältimine ei eralda meid tegelikult oma varjust. Me võime isegi heljuda kõrgel oma varju kohal (näiteks mõne spirituaalse harjutuse käigus), aga vari püsib endiselt meie küljes, nagu meie oleksime tuulelohe ja vari hoiaks kindla käega nöörist kinni, sikutades meid üha uuesti alla maa poole.
Meie varju moodustab ennekõike see, mil määral meid juhib või suunab meis olev käitumismuster (automaatne esmareaktsioon mis tahes olukorras) – eriti selline, mis pärineb varajasest elueast. Teisisõnu ongi vari see, mil määral me endasse sisendatud käitumismustrit eirame.
Kui oleme teadlikud endasse sisendatud käitumismustrist ega lase sellel enda tegemisi juhtida või meie eest suunda valida, ei saa seda ka meie varjuks liigitada. Me küll peame endiselt muutma oma suhtumist sellesse sisendatud käitumismustrisse, aga nüüd on see avalikuks tehtud, seda on valgustatud ja sellega on tegelema hakatud märkimisväärselt sihikindla teadlikkusega.
Kui lähtume tegutsemisel sellest, mis sisaldub meie varjus – vaadates läbi varju silmade ja kehastades selle vaatenurka -, siis ei teadvusta me sealjuures ise tavaliselt endale, et seda teeme. Võime näiteks kellegi peale pahandada, et ta meid ei kuula, ja oleme ise õigustatult viha täis (olgugi et teine inimene tegelikult küll kuulab meid, aga ei nõustu meie öelduga). Me ei mõista, et hoopis me ise pole kuulanud oma vestluskaaslast, ja et oleme üleüldse väga kehv kuulaja. Meie vari peegeldab siinkohal meie oma puudujääke kellelegi teisele, sealjuures niivõrd suure veendumusega, et takistame end taipamast, et tegelikult on hoopis meil enestel selline puudujääk.
Tähtis on meeles pidada, et vaid seetõttu, kui peegeldame kellelegi teisele mingit omadust, näiteks mõtlematust, ei tähenda see tingimata, nagu see inimene poleks sugugi mõtlematu! Loeb see, et me ei keskenduks eranditult sellele, mida teeb keegi teine, vaid keskenduksime lisaks ka sellele, mida teeme ise.
Jonathan tunneb end solvununa, kui tema elukaaslane kurdab, et mees keskendub liiga palju tööle ja veedab tööl liiga palju aega. Sellistel puhkudel mees tavaliselt vihastab ja ütleb naisele, et viimane ei austa teda, ning tõrjub naise emotsionaalselt eemale. Üks tema varju osa on siinkohal see, et mehe edasipüüdlikkus tööl on põhjustatud hirmust vaesuse ees. See hirm sai alguse tema lapsepõlves, sest ta pidi rahapuuduse tõttu palju kannatama. Kujutle vaid, kuidas see mõjutaks Jonathani elukaaslast, kui mees peaks end haavatavaks muutma ja jagama naisega oma hirmu selle ees, et ei suuda tema heaks piisavalt panustada. Lisaks oleks Jonathan sunnitud seostama seda kõike oma valuliku vaese eluga, mida ta lapsena koges.
Me peame oma varju tundma õppima ja mitte üksnes mõistuslikult – selle üksikuid osi lähedalt tundma õppides – ning tooma selle tagasi oma olemuse keskmesse sellisel moel, mis meile enim kasu toob. Nii on võimalik endas leida tohutuid rikkusi, aga me ei pääse neile rikkustele ligi, kui ei liigu oma varju suunas ega suhtu varju mitte vastumeelsusega, vaid uudishimu ja kaastundega, valgustades seda äsjatärganud mõistmisega ja lõpetas selle kohtlemise võõrkehana.
Varjule vastu astumine
Kui me varjule vastu ei astu – või hullem veel, selle olemasolu eitame -, püsib see kõigest hoolimata meis alles, suures osas tegutsedes meile märkamatult ja tungides salaja meie elu kõikvõimalikesse valdkondadesse. Meie tegusid kontrolliks sel juhul otsekui keegi teine. Kuid see keegi teine, see võõras ja tundmatu pole tegelikult keegi muu kui me ise, kuid maskeeritud kujul. Me teame seda sügaval sisimas, kui oleme reisinud oma varjumaadele ja sellest läbi käinud. Kui näeme häirivat unenägu, tahame tavaliselt selle häirivatest osadest võimalikult kaugele pääseda. Kuigi tavaliselt see ei õnnestu, on meil ikkagi kombeks otsida endale igal võimalusel paremaid tingimusi. Sarnased olukorrad meenutavad suuresti seda, kui meid pööratakse eemale oma varjust. Ka meie prioriteediks on eemale pääseda kõigest, mis meid häirib, selle asemel et taolisele nähtusele vastu astuda. Kuid me siiski peame sellele vastu astuma, kui tahame pääseda oma varju kontrolli alt.
Kui tahad elada tähendusrikkamat elu, ei tohi sa lihtsalt oma varju kõrvalt ringiga mööda astuda ega üksnes pealiskaudselt sellele läheneda.
Harjutus: varjuga lähemalt tutvumine
Järgnevalt on toodud mõned poolikud laused. Lõpeta iga lause valju häälega ja võimalikult spontaanselt; ära sea oma vastuse pikkusele mingeid piiranguid ning pane oma vastus kirja. Kui oled lausetega ühele poole saanud, loe kõik oma vastused uuesti läbi ja täienda neid, kui sulle midagi pähe tuleb.
Kõige vähem tahan ma, et teised teaksid minu kohta järgmist: __________.
Kõige rohkem liialdan oma reaktsiooniga siis, kui __________.
Minu omadused, mille kohta sageli vastumeelsust tunnen, on järgmised: ___________.
Kõige kergemini omistan ma teistele järgnevaid omadusi: ___________.
Järgnevaid emotsioone pean ma negatiivseks: __________.
Järgnevate emotsioonide väljendamisega on mul suuri raskusi: __________.
Unenägudes, kus ma olen kusagil lõksus või kus keegi mind jälitab, püüan ma põgeneda järgneva eest: __________.
Kellegagi suhtes olles kardan ma kõige enam väljendada järgmist: ___________.
Ära muretse, kui sul pole selgesõnalisi vastuseid kõigile neile poolikutele lausetele. Juba see, et neile vastata püüad, aitab sul jõuda sinu varju pärusmaale, olgugi et põgusalt. Sinu vastused viitavad asjadele, mis on tõenäoliselt osa sinu varjust; asjadele, mis on sinu varjus “varjul”, ükskõik kui väikesel määral. Valgust ei pruugi seal küll olla väga palju ja sinu sammud võivad olla ettevaatlikud, aga vähemalt astud sa oma varju suunas. Ainuüksi see on tähtis samm sinu arengus, ükskõik kui tasane liikumine algselt ka poleks.
Varjuga lähedaseks saamine
Kui asi puudutab meie varju, on meil kolm võimalust. Üheks võimaluseks on varju vältida, kas siis osaliselt või tervenisti – ja me võime selle tegemisele kulutada enamiku oma elust – end oma varju olemasolu tunnistamisest niivõrd kaugele hoides, et me käitume nii, nagu varju polekski olemas. Samal ajal näeme selle varju arvukaid omadusi teistes inimestes ning arvame, et probleem on neis, mitte meis! (Kõik see, mis meile teiste juures ei meeldi, võib sageli olla tugevaks näitajaks sellest, mida enda puhul varjus hoiame.)
Teine võimalus on oma varjuga liituda, kas siis osaliselt või tervenisti, lastes end neelata varju pimedusel ja kavatsustel, ning selle ligi hoidudes, minetades sellegi vahemaa, mis on vajalik varju selgelt fookuses hoidmiseks. Me võime näiteks elada nii, et ei küsi endalt kordagi, miks me väldime lähisuhteid. Ütleme endale ja teistele, et meid on lihtsalt selliseks loodud, selle asemel et mõelda (ja uurida), miks me lähedust kardame.
Mõlemal puhul – vältimisel ja liitumisel – laseme end juhtida oma varjul, tegutsedes mis tahes sisendatud käitumismustri alusel, mis meid valdab ning mille suhtes me oleme pimedad või mida keeldume ise oma kontrolli alla haaramast.
Kolmas valik, mis on varjuga toimetulekuks optimaalne, on luua lähedane suhe. See tähendab varjule niivõrd lähedaseks muutumist, et võiksid seda üksikasjalikult tunda ja näha – aga mitte nii lähedaseks, et kaotaksid võime seda fookuses hoida. Nii et varjuga liitumise või selle vältimise asemel õpid sa seda väga hästi tundma.
Mis on varjuga nii lähedaseks muutumise eesmärk? Tagasi võita kõik need eemale lükatud, äratõugatud ja muidu soovimatud osad iseendast, neid tervitades ja enda olemusega ühendades. Seeläbi muutud sa terviklikumaks ja elujõulisemaks ning suudad elada tähendusrikkamat elu, sest sul pole enam vaja pühendada energiat soovimatute või äratõugatud osade eemal hoidmisele. Siis ei juhi sinu tegemisi enam need valikud, mida teeb sinusse sisendatud käitumismuster – sa lülitad end automaatjuhtimiselt välja.
Varjuga nõnda ümber käimine ei lase meil terviklikuna püsida; see pole mingi valutu ega lihtne protsess, vaid olemuselt väga korratu, sama elutähtis ja etteaimamatu nagu sünnitamine – ja täpselt sama rahuldustpakkuv, sest aitab meil jõuda terviklikkuse taasleidmiseni. Valu, mida selline tegevus meis esile kutsub, on sama valu, mida oleme tundnud enamiku oma elust – sama valu, millega silmitsi seistes ja oskuslikult toime tulles suudame panna alguse tohutult kasulikule tervenemisprotsessile. Võimalused, mida selline tegevus meile avab, on vajalikud eeldused tohutult tähtsate läbimurrete saavutamiseks.
Esimene samm oma varjuga lähedaseks saamise teel on varjuga tutvumine. Alustuseks külasta oma varasemaid kogemusi, täheldades, mida oled olnud sunnitud väljendamata jätma või mida oled pidanud väljendama vaid kaudselt (näiteks konkreetseid emotsioone ja vajadusi), milliseid külgi endast oled sa varjanud (näiteks mõnda huvi, mida teised heaks ei kiitnud), millised asjad sind küll paelusid, aga millega sa ei tohtinud lähemalt tegeleda, jne.
Teiseks sammuks on ära tunda märgid, mis näitavad, et su vari on sinus pead tõstmas. Poolikute lausete lõpetamine oma varjuga tutvumiseks mõeldud harjutustes aitas tõenäoliselt paarile sellisele märgile osutada. Neist märkidest ilmselt kõige rohkem levinum ja paljuütlevam on reaktiivsus, mida võib defineerida kui aktiveeritud varjumaterjali. Kui sa käitud reaktiivselt (ehk reageerid millelegi ülemääraselt), siis tea, et oled oma varju haardes. Proovi täheldada, millised käitumismustrid on sinu jaoks peaaegu automaatsed, eriti need, mida hiljem tavaliselt kahetsed.
Edasiste sammude eesmärk on välja tuua kõik see, mida oled varjus hoidnud (häbi, vaenulikkus jne), ning sellega tööd teha. Kui sa oma varjuga lähedasemaks saad, leiad end paratamatult mitmesugustes olukordades, mis varju esile kutsuvad, aga sina suudad sel puhul tõenäoliselt asjadega oskuslikumalt toime tulla. Näiteks võid sattuda tulisesse vaidlusesse oma elukaaslasega, võid karvupidi kokku minna mõne kolleegiga või tunda tõsist meelehärmi mingi pettumuse tõttu. Kuid juhtugu mis tahes, sina suudad olukorda suhtuda kui võimalusse näha oma varju selgemalt ja seda targasti ära kasutada.
Autor: Robert Augustus Masters
Allikas: Robert Augustus Masters “Mina olen mees”, kirjastus Pilgrim
