“Eneseväärtustamise maagia” raamat uurib üht paljudest elu paradoksidest – andmise ja vastuvõtmise paradoksi. Sisuliselt igas eluvaldkonnas kutsutakse meid saavutama meisterlikkust selles delikaatses andmise ja vastuvõtmise tantsus.
Artikkel on katkend Patricia Spadaro raamatust “Eneseväärtustamise maagia”
Kuigi meid kutsutakse endast üha enam andma ja andma ikka vaid rõõmsal meelel, siiski viibutab elu meile sõrme ja näitab, et tasakaalustatud andmise kunsti tuleb õppida. Meil pole kohustust anda üksnes teistele, vaid anda ka iseenesele – ja mõista, et meiegi oleme saajana väärt. Meil on kohustus austada teisi ja austada iseend.
Mis selle keeruliseks muudab? Me oleme sügaval enda sees omaks võtnud teistele andmise kiivas müüdid, mis hoiavad meid kinni vildakate eluvaadete haardes. See on sama hea kui proovida hullusärgis köiel kõndida, milles meil puudub võimalus oma köiel püsimist siit ja sealt kohendada, et säilitada tasakaal. Meie dilemmast on olemas väljapääs: teekond müütidest iseennast jaatava maagiani. See algab sealt, kus algab kogu elutarkus – paradokside ukselävelt.
Dilemmasid täis elu
Elu on harva tasakaalustatud võrdus. Printsiibis ja praktikas on elu täis vasturääkivusi – paradokse. Paradoks on tasakaalustav akt kahe pinge vahel, mis sõbralikult võistlevad meie aja, energia ja meie tähelepanu pärast, püüdes meeleheitlikult meid veenda, et peaksime valima neist vaid ühe.
Me oleme dilemmadega silmitsi iga päev. Kas peaksime veetma rohkem aega koos perega või pühenduma rohkem karjäärile? Kas peaksime rohkem eksperimenteerima ja võtma riske või tegema kõike nii, nagu on alati tehtud? Kas meie lapsed vajavad rohkem vabadust või kontrolli? Kas peaksime kolima eemale oma lapsepõlvekodust või jääma elama nende lähedusse, kes on meile armsad? Kas on parem teha koostööd või võistelda? Juhtida või olla mentoriks? Teha asju üksi või saada kelleltki tuge? Olla lahke või tõmmata piire? Jääda vait või võidelda vastu?
Iidsete traditsioonide kohaselt pole pinged mitte ainult loomulik elu osa – need ongi elu. Dünaamiline pinge vastandite vahel on just see, mis sünnitab ja säilitab igavesti muutuvad ja igavesti arenevad universumi elemendid. Vastandite ühtsus ja läbikäimine on sümboliseeritud keerduvas must-valges Tai Chi ringis – näitlikustades universaalset paaristoimimise printsiipi, et ilma ühe osata ei saa teine eksisteerida.
Mõlemaid pildi osi on tarvis selleks, et osadest tekiks tervik. Meil on vaja nii ööd kui päeva, mehelikkust ja naiselikkust, liikumist ja vaikust, paremat ajupoolt ja vasakut ajupoolt, detaile ja üldpilti, fookust ja paindlikkust. Ilma dünaamilise koosluseta nende võimsate paaride vahel tekib vaid stagnatsioon, allakäimine ja lõpuks surm.
Paradoksid on olemas ja nad jäävad. Me ei saa nende eest ära joosta, kuid neid omaks võttes võivad nad saada osaks meist. Reaalsuses on ilmselged vastandid ühe ja sama mündi kaks erinevat poolt, mis on mõeldud eksisteerima omavahelises harmoonias.
Paradokside põhialus pole isikuline. Vahet ei ole, millisest taustast me tuleme või millist traditsiooni me oleme hakanud omaks võtma, me seisame paradoksidega pidevalt silmitsi. Meie ülesanne, nagu ütlevad targad, on õppida lendama elu rütmides nii, nagu universumgi pakub meile elamiseks esmalt ühe poole ja toob siis teise poole paradoksist meie elu ekraanile õigel ajal ja õiges kohas. Just nõnda, nagu üks valgustatu kunagi ütles: “Õnnistatud on paindlikud, sest nemad ei paindu vormist välja.”
Läbimurdeid, mitte läbikukkumisi luues
Mis juhtub, kui me ei taju paradoksi mõlemat poolust? Selle asemel, et luua läbimurdeid, loome hoopis läbikukkumisi. Kui keeldume austamast oma füüsilisi vajadusi, ei suuda meie keha normaalselt funktsioneerida ja saadab meid haiglavoodisse nii, et lõpuks oleme me ikka sunnitud teda kuulama.
Ja teisest küljest, kui me suuname kogu oma tähelepanu vaid materiaalsetele vajadustele, toitmata seejuures oma hinge, hakkab meie hing valutama ja me võime langeda depressiooni ilma isegi aru saamata, miks. Lühidalt, kui me oleme tasakaalust väljas, siis hakkame peagi kiiva kiskuma. Justkui leiaksime end kiigel, millega saab vaid üles-alla kiikuda, ja meie kiikumiskaaslane on äkki jooksu pistnud ning meie kiigepool järsult alla potsatanud. Me kukume kiigega koos äkitsi vastu maad, sest teisel pool pole enam midagi, mis aitaks meie poole taas üles.
Ma usun, et suurim stressitekitaja on meie võimetus ära tunda, et osaleme paradokside mängus. Sageli hoiavad meid kinni paradoksi ühe või teise poole peal müüdid, mida meile on õpetatud, sest oleme need mugavalt omaks võtnud. Me isegi ei taju enam, et need on müüdid, kuna me oleme neid õppinud automaatselt aktsepteerima kui tõdesid. Niisugused müüdid põhinevad oletustel, kuidas meie meelest maailm töötab ja sarnaselt hullusärkidele ei võimalda need müüdid meil ringi pöörata ja näha võrduse teist poolt. Nad panevad meid uskuma, et meil pole muid võimalusi.
Kui me läheme tasakaalust välja, saadab elu meile sõnumitoojad – olukordade, inimeste ja sündmuste näol – et aidata meil taas tasakaalu tagasi saada. Loomulikult on inimloomuses soov joosta teise suunda, isegi “tappa” sõnumitooja selleks, et mitte sõnumit kuulata. Kuid see lahendus ei tööta kunagi. Sõnumikandjad jätkavad meie ellu tulemist, kuni me peatume ja kuulame ning aktsepteerime nende kutset tantsule.
“Eneseväärtustamise maagia” raamat uurib üht paljudest elu paradoksidest – andmise ja vastuvõtmise paradoksi. Sisuliselt igas eluvaldkonnas kutsutakse meid saavutama meisterlikkust selles delikaatses andmise ja vastuvõtmise tantsus.
Sa kohtad kutset andmise ja vastuvõtmise tantsule, kui tegeled külluslikkuse, enese väärtustamise, tervise, suhete või karjääri teemadega, kui nimetada neist valdkondadest mõnd. Ikka selleks, et avastada, millised on sinu tõelised anded nendes valdkondades. Oma põhiolemuses tegeleb andmise ja vastuvõtmise paradoks eelkõige teemaga, mis esitab väljakutseid paljudele meist: Kuidas ma tasakaalustan teiste vajadusi iseenese vajadustega? Kas ma pean teistele andmiseks tõesti iseendast loobuma?
Hakatuseks, pean ma selgitama, et enese väärtustamine ei tähenda kõikide oma soovide täitmist. Ja see ei ole selja keeramine nendele, kes sind tõesti vajavad. Teemad, mis ümbritsevad andmist ja vastuvõtmist, on sügavamad. Palju sügavamad. Ennast väärtustades oled sa austav, hindav ja lased valla parima osa enesest selleks, et anda loominguliselt ja külluslikult viisil, mis austab ka teisi.
Sel ajal, kui moodne ühiskond omab piiratud arsenali meie tasakaalu tagasitoomiseks, on ida ja lääne targad tasakaalu alal eksperdid. Läbi “Eneseväärtustamise maagia” avastad sa nende praktilisi ja tihti üllatavaid nõuandeid sisemise andmise ja vastuvõtmise kunsti meisterlikkuse saavutamisel. Sa õpid ära tundma müüte, mis on hoidnud sind pantvangis – müüdid on nagu silmaklapid, hoides sind eemal võimalustest ja vaimustusest pakatavast elust.
Sa õpid, mida tähendab pühitseda oma annet ja suurepärasust, avastada südamega andmise sisemist dünaamikat vastukaaluks mõistusega andmisele, piiride seadmist, ausust ebatervete inimeste äratundmisel oma elus, kasutades oma tundeid selleks, et jääda ausaks iseenese vastu, leidmaks oma häält ja austades lõpetamisi. Mis aga kõige tähtsam: sa õpid samme, mis aitavad sul jääda tasakaalu. Vaid siis, kui sa oled selgeks saanud sammud, suudad sa edukalt tantsida – ja sellest hetkest algab maagia.
Tagasi rütmi
Me kõik oleme tantsuklassis sooviga õppida selgeks kas üks või teine liikumine. Me kõik oleme elu õpilased, õppides uusi viise harmooniliseks liikumiseks elu igavesti vahelduvates rütmides. Omal moel oleme me kõik õpetajad, jagades teistega oma õppetunde.
Ja tõesti, paradoksaalsel viisil on tõsi ka see, et sageli kipume me teistele õpetama just seda, mis meil enestel veel õppimata. Kõigis neis teemades, mida ma olen õppinud nendest raamatutest, mis on abistanud mind enesega töötamisel, olen ma näinud seda tõde ning loomulikult kehtib see ka minu praeguse raamatu kohta. Ka mina õpin iga päev seda, mida tähendab iseenese, oma parima mina väärtustamine.
Olenevalt päevast ja tantsust komistan ma mõnikord ja lähen rütmist välja. Ikka veel pean ma peatuma, hingama paar korda sügavalt sisse-välja enne, kui saan muusikaga taas rütmi. Aga ma õpin ja just see loeb nendele uskumatult kannatlikele õpetajatele, kes mind vahel meelitavad, kuid mõnikord lausa tirivad tagasi tantsupõrandale. Kindlasti muutub minu tants ajas vaid paremaks, sest ma harjutan, kuid samas ma tean, et õppimine ei lõpe kunagi. Ma jään alati õpilaseks, et saada meistriks enese väärtustamise uute sammude seadmisel ja oma annete pühitsemisel.
Sel paradoksaalsel viisil võiks öelda, et ma kirjutasin selle raamatu nii endale kui teile. Osaliselt peegeldab see minu enda teekonda ja avastusi, mille kohta ma tundsin, et need on nii väärtuslikud, et väärivad jagamist.
Mitte ükski raamat ei paku sulle kõiki vastuseid ega õpeta sulle kogu tantsuliikumist, aga siiski ma loodan, et “Eneseväärtustamise maagia” aitab sul enese jaoks sügavamalt lahti mõtestada elu keerud ja pöörded. Ma loodan, et see näitab sulle, kuidas hoida oma tantsusammu pisut kergemana ka siis, kui elu tundub kaotavat pinna su jalge alt. Loodan ka, et see aitab sul õppida naeratama ning lõdvestuma pisut enam: lõpuks sa lihtsalt naudid elu tantsu.
Patricia Spadaro on rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud vabakutseline kirjanik ja ekspert praktilise vaimsuse alal. Tema viimane raamat “Eneseväärtustamise maagia” eesti keeles ilmunud 2013 (ingl.keeles: “Honor Yourself: The Inner Art of Giving and Receiving”, ilmunud 2009.a.), on pärjatud kahe auhinnaga.
“Eneseväärtustamise maagia” on müügil Rahva Raamatu ja Apollo poodides.
P. Spadaro on ka mitmete raamatute kaasautor isikliku kasvamise, vaimsuse ja maailma traditsioonide teemadel. Tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui 20 keelde ja need on saadaval üle kogu maailma. Ta on aidanud paljudel edukatel autoritel kirjastada, avaldada ja müüa oma töid. Ta elab Montanas USA-s.
